Kaasaegset inimest on harjutatud uskuma, et ta on vaba kodanik, kes elab demokraatlikus ühiskonnas. Meile meeldib mõelda, et oleme jätnud pimeda keskaja ja Vana-Rooma orjapidamise kaugele ajalukku.
Kuid kraabides veidi seda läikivat fassaadi ja vaadates karmi majanduslikku reaalsust, selgub, et põhimõtteline võimustruktuur on jäänud samaks. Muutunud on vaid juriidilised terminid ja viis, kuidas kohustusi ühiskonnale pakendatakse.
Mõelgem korraks tavalise inimese elutsüklile. Me ärkame hommikul, teeme ränka tööd ja näeme vaeva, et midagi saavutada. Riik võtab teenitust kohe esimese ampsu tulumaksuna. Kui me lõpuks oma säästetud, juba kord maksustatud raha eest midagi reaalset ostame – olgu selleks korter, maalapp või auto –, maksame riigile uuesti käibemaksu ja registreerimistasusid.
Kuid sellega protsess ei piirdu, vaid siit algab tõeline absurd: kodanik peab hakkama riigile omaenda vara omamise eest renti maksma. Igal aastal ja lõpmatult.
Kui inimene ostab maapiirkonnas krundi, ehitab sinna oma kätega maja, rajab oma vahenditest eratee ja hooldab ümbritsevat loodust, siis riik ei tule tema autot remontima ega tema kraave kaevama. Riik ei loo sellel konkreetsel maalapil mitte mingisugust vahetut väärtust. Ometi ilmub ametkond igal aastal lagedale, nõudes maa- ja automaksu. Tegemist on puhta topeltmaksustamisega, mis karistab inimest selle eest, et ta on olnud töökas, hoidnud oma sääste alles ja investeerinud need millesegi käegakatsutavasse, selle asemel et raha kohe ära tarbida.
Kui arvutada välja meie iga-aastane „maksuvabaduse päev“, selgub ehmatav tõde – me töötame peaaegu viis kuud aastas puhtalt riigiaparaadi ülalpidamiseks. See tähendab, et pea pool aastat tehakse tööd kohustuslikus korras riigile. Vana-Rooma tributid ja feodaalaja teoorjus toimivad tänapäeval täpselt samasuguse matemaatilise paratamatusega, ainult et füüsilise sunni asemel on süsteemi hoovaks kohtutäitur ja pangakontode arestimine. Kui jätta need varamaksud maksmata, võtab riik eraomandi lihtsalt käest ära. See juriidiline reaalsus tõestab, et me ei oma oma vara kunagi lõpuni – me oleme pelgalt rentnikud riigi territooriumil.
Kõige küünilisem on viis, kuidas seda kõike serveeritakse. Meile räägitakse „ühiskondlikust kokkuleppest“ ja „solidaarsusest“, tehes demokraatiast mugava ideoloogilise kilbi, mille taha pugeda. Prantsuse filosoof Jean-Jacques Rousseau märkas seda paradoksi juba sajandeid tagasi, öeldes tabavalt, et rahvas on vaba vaid parlamendiliikmete valimise ajal – niipea kui nad on valitud, on rahvas ori ja ei otsusta midagi. See mõte peegeldub ilmekalt ka tänapäeval, kus valimiste eel lubatakse stabiilsust, kuid võimule saades kirjutatakse seadustesse uusi makse, ilma et tavainimesel oleks reeglite muutmiseks mingit reaalset hooba või otseosalust.
Praegune majandusmudel on jõudnud punkti, kus eraomandit ei kaitsta, vaid seda õõnestatakse seestpoolt. Kui riik muudab töökuse ja vara loomise püsivaks rahaliseks kohustuseks, kaob vabaduse tegelik sisu. Me oleme loonud ühiskonna, kus inimene rabab eluaeg tööd teha, et maksta kinni fassaad, mis muudab ta omaenda koduhoovis lihtsalt tähtajatuks üürnikuks.
Rainis Lipstok