Vladimir Solouhhin (vene Владимир Алексеевич Солоухин; 14. juuni 1924 – 4. aprill 1997) oli vene proosakirjanik ja luuletaja.
Vladimir Solouhhin sündis Alepino külas (tänapäeval Sobinski rajoon, Vladimiri oblast) talupoja perekonnas. Lõpetas Vladimiri Mehaanikatehnikumi. Teenis aastatel 1942–1945 aega Punaarmees, kuulus Kremli valvemeeskonda. 1951. aastal lõpetas ta Maksim Gorki nimelise Kirjandusinstituudi. Aastatel 1958–1981 oli ta ajakirja Molodaja Gvardija toimetuskolleegiumi liige, seejärel oli ajakirja Naš Sovremennik toimetuskolleegiumis.
Vladimir Solouhhin oli nn vene külaproosa silmapaistvamaid esindajaid. 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul kritiseeris Solouhhin teravalt Leninit ja idealiseeris revolutsioonieelset Venemaad ("При свете дня" ("Päevavalgel" (1992)).
Teoste tõlked eesti keelde
- Kastetilk : [jutustus]. Tallinn, 1963
- Luupeaga taskunuga : [jutustused]. Tallinn, 1978