Villem Reimann (19. märts 1906 Pärnu – 8. juuni 1992 Tallinn) oli eesti helilooja ja muusikapedagoog.

Ta lõpetas Tallinna Konservatooriumi 1933. aastal kompositsiooni erialal professor Artur Kapi klassis ja 1936. aastal klaveri erialal professor Artur Lemba juures, täiendas end 1937–1938 Budapestis Liszti-nimelises muusikaakadeemias kompositsiooni, kammermuusika ja dirigeerimise alal vastavalt Zoltán Kodály, Leo Weineri ja Ernö Ungeri juhendusel.

1942. aastast oli ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikateoreetiliste ainete ja kammeransambli õppejõud, 1965. aastast professor; aastatel 1961–1969 muusikateooria- ja 1977–1979 kammeransambli kateedri juhataja, 1979. aastast konsultant-professor.

Ta oli Matti ja Tõnu Reimanni isa.

• 1949 Nõukogude Eesti preemia
• 1951 NSV Liidu riiklik preemia

• 1937 – Vilsandi, sümfooniline süit (2. redaktsioon 1946) (2222; 4231, 1; arpa; archi)
  • Partituur Eesti Muusikafondis
• 1945 – Klaverisonaat
• 1948 – 1. klaverisonatiin
• 1951 – "Rahulaulud", tsükkel metsosopranile ja sümfooniaorkestrile (tekst Muia Veetamm)
  • - 2. klaverisonatiin
• 1952 – 3. klaverisonatiin
• 1959 – "Kauged rannad", ooper (Muia Veetamme libreto)
• 1961 – Keelpillikvartett
  • Dramaatiline süit keelpilliorkestrile
• 1963 – 1. sümfoniett (1121, 2220; 1+3; archi)
  • Partituur Eesti Muusikafondis
  • 4. klaverisonatiin
• 1966 – Sümfoonia (4 osa) (27')
  • 2 laulu naiskoorile (tekst Muia Veetamm)
• 1969 – Kammerkontsert viiulile ja kammerorkestrile
• 1975 – "Tehumardi", sümfooniline poeem (2222; 4331; 1+2, archi)
  • Partituur Eesti Muusikafondis
• 1978 – 2. sümfoniett
  • "Hetked merega", meeskoorisüit (tekst Aira Kaal)