TÄNA AJALOOS, 11. juuli ⟩ Avati Tallinna teletorn

Veronika Portsmuth (sündinud 27. novembril 1980 Tallinnas) on eesti dirigent, õppejõud ja laulja.

Haridus

Veronika Portsmuth alustas lauluõpinguid Eesti Televisiooni laste laulustuudios Ave Kumpase laululapsena.^[1]

Aastatel 1987–1995 õppis ta Tallinna 21. Keskkoolis ning 1995–1998 Tallinna Muusikakeskkoolis, kus spetsialiseerus kooridirigeerimisele Evi Eespere juhendamisel. Aastatel 1998–2004 õppis ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kooridirigeerimist emeriitprofessor Kuno Arengu käe all ning sai magistrikraadi. Lisaks täiendas ta end klassikalise laulu alal Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis Mare Jõgeva klassis ning hiljem Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias professor Nadia Kuremi juhendamisel. 2005. aastal sai ta muusikapedagoogikas magistrikraadi ning aastatel 2007–2014 läbis doktoriõppe kooridirigeerimises Tõnu Kaljuste juhendamisel (doktoritöö "Harmoonia analüüsi rollist võimalike intonatsiooniprobleemide lahendamisel kaasaegses koorimuusikas") ning sai filosoofiadoktori kraadi.

Aastatel 2018–2024 õppis ta Taani Kuninglikus Muusikaakadeemias Jim Daus Hjernoe, Jesper Holmi, Peder Karlssoni ja Malene Rigtrupi juhendamisel innovaatilist kooridirigeerimist ning sai ka sel erialal magistrikraadi.^[1] Lisaks on Portsmuth täiendanud end Rootsi Kuninglikus Muusikaakadeemias professor Anders Eby juures, orkestridirigeerimises Jüri Alperteni ja Michael Bartoschi klassis ning osalenud Eri Klasi ja Filippo Maria Bressani meistrikursustel. 2014. aastal valiti ta Prantsusmaal maestro Frieder Berniuse meistriklassis 40 dirigendi seast kaheksa parima hulka, mis andis talle võimaluse juhatada Stuttgardi kammerkoori.^[viide?]

Töö ja looming

Töökohad

Portsmuthi töö on hõlmanud nii muusikaharidust, koorijuhtimist kui ka teadus- ja loometööd. Aastatel 2005–2007 töötas ta Tallinna Muusikakeskkoolis dirigeerimisosakonna õpetajana^[viide?], õpetades koorijuhtimist, hääleseadet ja partituuri lugemist. 2010–2016 oli ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kooridirigeerimise osakonna õppejõud.^[viide?] 2021/2022. õppeaastal töötas ta Virtsu koolis muusikaõpetajana. Aastatel 2022–2024 töötas ta Eesti Ajaloomuuseumis muusikavaldkonna teadur-kuraatorina ning alates 2023. aastast on Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi õppejõud.^[viide?]

Koorid

Tema varem juhendatud kollektiivide hulka kuuluvad segakoor Helitron, Tallinna Tehnikaülikooli Kammerkoor, Tallinna Kammerkoor, Eesti Kaitseväe Segakoor, Eesti Teaduste Akadeemia naiskoor, Tallinna Muusikakeskkooli kammerkoor ja poistekoor, noorte naiste koor Miina, Euroopa Kultuuripealinna Segakoor, Eesti Advokatuuri Segakoor, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia segakoor ning kammerkoor Voces Tallinn.

Ta on ise laulnud Eesti Filharmoonia Kammerkooris ja Nargen Opera kooris ning töötanud projektipõhise Eesti Kontsertkooriga ja vokaalansambliga Ring. Aastatel 2015–2017 juhatas ta naiskoori Vero Vocale.

Alates 2022. aastast on ta Lääneranna koori dirigent ja 2023. aastast LHV koori peadirigent.

Veronika Portsmuthi Kooriakadeemia

2017. aastal asutas ta Veronika Portsmuthi Kooriakadeemia ning on selle kunstiline juht ja peadirigent. Akadeemia põhikollektiiv on kontsertkoor, mille eelkäija on 2008. aastal asutatud Euroopa Kultuuripealinna Segakoor ning mis esineb suurüritustel ja tutvustab rahvusvahelistel konkurssidel peamiselt eesti muusikat. Selle kõrval tegutseb 2019. aastal loodud kammerkoor, mis koosneb pika lauljakogemusega liikmetest ning keskendub Põhjamaade ja eesti nüüdismuusika tutvustamisele. Popkooris laulab nii kutselisi kui ka harrastuslauljaid ning see sobib ka solistidele, kellel pole veel märkimisväärset koorilaulukogemust.

Põhjamaade muusika

Portsmuthi loominguline tegevus on tugevalt seotud Põhjamaade kultuuri ja muusika tutvustamisega Eestis. 2008. aastal tõi ta Eesti publiku ette Fääri saarte esimese ooperi, Sunleif Rasmusseni teose "Hullu mehe aias". 2014. aastal tõi ta lavale Helena Tulve kammerooperi "It Is Getting So Dark", mis põhineb Sei Shōnagoni tekstil ning pälvis tähelepanu nii oma uudse lavastuslahenduse kui ka muusikalise teostuse poolest; teos oli nomineeritud ka Eesti teatriauhindade muusikalavastuse auhinnale.

Laulupeod

Portsmuth juhatas 2007. aasta noorte laulupeol "Ilmapuu" ja 2009. aasta üldlaulupeol "Üheshingamine" segakoore. Ta oli 2011. aasta noortelaulupeo "Maa ja ilm" kunstiline juht ja segakoori liigijuht. 2019. aasta üldlaulupeol "Minu arm" dirigeeris ta valiknaiskoori.

Liikmesus kooriühingutes

2007. aastast on ta kuulunud Eesti Segakooride Liidu juhatusse, olnud selle aseesimees ja 2013. aastast esimees. Aastatel 2012–2013 oli ta ka Eesti Kooriühingu esimees.

Soololaul

Portsmuth on ka soololaulja. 2011. aastal ilmus tema sooloplaat "Kõikide järvede kuu" ning 2016. aastal Fääri saarte muusika album „Fääri lauluraamat“ („Faroese Songbook“), mille seaded on teinud Kristo Matson.

Tants

2011. aastal osales ta avaliku elu tegelasest tantsijana meelelahutussaates "Tantsud tähtedega", kus ta treener ja tantsupartner oli tema omaaegne klassivend Märt Agu.^[2] Väljaspool saadet tuli neil üles astuda Saku Suurhallis sadade võistlustantsu maailma karikasarja Tallinna etapi pealtvaatajate ees, kus nad esitasid isamaalise Viini valsi.^[3]

Tunnustus

2011 – Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia (koos Raul Talmariga, XI noorte laulu- ja tantsupeo "Maa ja ilm" eest)

Isiklikku

Tal on kooselust Ants Lustiga tütar (2015) ja poeg (2017).^[4]

2024. aastast on tema elukaaslane Eero Reinu, kellel on varasemast kooselust kaks tütart. Pere peab Läänemaal Tupessaare muusikatalu. See on külastajatele avatud talu, kus peetakse niihästi lambaid, kanu ja mahepõldu kui ka muusikaparki, loovüritusi ja lastekohvikut.^[5]

Veronika Portsmuth on üks suhteliselt väheseid vasakukäelisi dirigente.^[1]