Vaktsineerimine (vaccinatio) ehk immuniseerimine või kaitsepookimine on vaktsiini(de) viimine organismi (näiteks naha, suu või nina kaudu), et immuunsus esile kutsuda.^[1]

Vaktsineerimise all mõistetakse tavaliselt vaktsiinide manustamist loomadele, sealhulgas inimestele, lindudele ja kaladele.

Ingliskeelsetes maades võidakse vaktsineerimise all mõista ka vastumürkide manustamist.

Taimede immuunsuse modifitseerimist käsitletakse teisiti: tõvekindluse geenide sisestamise tulemusena saadakse geenmuundatud organism.

Elusate ehk inaktiveerimata vaktsiinidega vaktsineerimist ei soovitata lümfisüsteemi vaegtalitluse korral.

Madude vaktsineerimise kohta on vähe andmeid. Ühes katses manustati teksase lõgismadudele (Crotalus atrox Baird & Girard) inaktiveeritud paromüksoviiruse suspensiooni. Serokonversioon (seropositiivsus ehk antikehade määratav kogus veres) esines algul mõnel katseloomal, kuid 296 päeva pärast vaktsineerimist olid enamiku madude proovid seronegatiivsed.^[2]

Inimeste vaktsineerimise eesmärk on nakkushaiguste ennetamine. See seisneb antigeeni (aktiivne immuniseerimine vaktsiini manustamise teel) või antikehade (passiivne immuniseerimine immuunglobuliini manustamise teel) viimises organismi.^[3][4]

• Vaktsineerimine Jaapanis

• Vaktsineerimine Eestis
• Henno Nurmsalu, Nurmsalu Õigusabi OÜ, Jurist: Eesti riik ei võta vaktsineerimiskahjustuste hüvitamise osas vastutust, 31. märts 2015
• Ülar Allas, Kogu tõde vaktsiinidest - kuidas neid luuakse ja miks nad töötavad, 11. august 2019
• Ülar Allas, Kust sai alguse vaktsiinivastasus? 18. august 2019
• Ülar Allas, Rõugemäda haava peale - kuidas vana idamaade rahvatarkus kujunes vaktsiinide eelkäijaks, 11. juuli 2021
• Jonathan Corum, Sui-Lee Wee ja Carl Zimmer, Coronavirus Vaccine Tracker, The New York Times, 20. november 2020