TÄNA AJALOOS, 11. juuli ⟩ Avati Tallinna teletorn

See artikkel kirjeldab Seitsme Madalmaa Ühendatud Vabariigi koloniaalprovintsi Idarannikul; vaata lisaks artikleid Uus-Holland ning Hollandi Kariibid.

Uus-Madalmaad (hollandi keeles Nieuw-Nederland) või harvem Uus-Belgia (ladina keeles Nova Belgica või Novum Belgium) oli Seitsme Madalmaa Ühendatud Vabariigi koloniaalne provints Põhja-Ameerika idarannikul Hudsoni jõel (Põhjajõgi) ja Delaware'i jõe (Lõunajõgi) alamjooksul aastail 1614–1667 ja 1673–1674.

Etümoloogia

Uus-Madalmaad

Uus-Belgia

Kuna Hollandi Lääne-India kompaniis töötasid mitmed Saksa-Rooma riigist lahkunud belglased, enamasti flaami hugenotid, ning ei iseseisvunud Madalmaade ega ka Austria Madalmaade nimi ei olnud veel kinnistunud, siis nimetati paljudel tollastel kaartidel kolooniat Uus-Belgiaks. Uus-Amsterdami kuberner oli näiteks valloon Pierre Minuit, kelle kalvinistlik perekond kolis Vallooniast enne tema sündi Kleve hertsogkonda, et vältida hispaania[rdp-wiki-embed url='https://et.wikipedia.org/wiki/Hispaania'] More katoliiklust.

Uus-Holland

Pikemalt artiklis Uus-Holland

Uus-Holland jäi hollandlaste viimaseks territoriaalseks taotluseks Põhja-Ameerikas, seda lühiajaliselt Nova Scotia poolsaarel aastail 1674–1678.

Keskused

Põhja-Ameerika poliitiline kaart 1664. aastal

Halduskeskus

Pikemalt artiklis Uus-Amsterdam

Halduskeskuseks oli Mannahatta-nimelise jõesaare lõunatipus asunud kindlustus ja selle ümber kujunenud üsnagi liberaalne faktooria Uus-Amsterdam (hollandi Nieuw-Amsterdam), mis oli loodud kaitsma mööda jõge ulatunud Hollandi Lääne-India Kompanii karusnaha kaubateed ja Madalmaade huve.

Asundused

Kindlustused

Koloonia ajalugu

Asuala elanikud olid kohalikud põhjairokeesi ja idaalgonkini keeli kõnelevad põlisameeriklased, eurooplastest kolonisaatorid-kauplejad ning Aafrikast orjastatud sunnitöölised. Esimesed koloniseerijad olid peamiselt hugenotid, ligikaudu 30 prantsuskeelt kõnelevat perekonda ja lisaks põlatud ja hüljatud, kokku umbes 110 meest, naist ja last.

1664. aastal alistasid kirdest peale tulnud inglased hollandlasi, võtsid administreerimise üle ning nimetasid halduskeskuse ümber New Yorgiks. Hollandlased loovutasid enda asumaa lõplikult Uus-Inglismaale ja lõpetasid sõja 1674. aastal, jättes vahetuseks Suriname istandusvalduse nagu sätestas 1667. aasta Breda rahuleping.

Seos uusaegse Tallinnaga

Uus-Amsterdami asustusse jõudis 1657. aastal sadulavalmistaja Martin Hoffman, kes oli teadaolevalt teine Eestimaa päritolu inimene Ameerikas. Enne teda oli 1654. aastal edelas Uus-Rootsis jala maha pannud Johan Schalbrick. Mõlemad mehed olid teadaolevalt pärit rootsiaegsest linnast Reval ehk tänapäevasest Tallinnast.^[1]