TÄNA AJALOOS, 11. juuli ⟩ Avati Tallinna teletorn

Monetaarpoliitika ehk rahapoliitika on riigi keskpanga tegevus majanduse mõjutamiseks.^[viide?]

Monetaarpoliitika peamine eesmärk on tagada raha stabiilsus. Enamasti mõistetakse selle all hinnataseme püsivust ja inflatsiooni kontrolli all hoidmist.

Rahapoliitika ajalugu

1950. ja 1960. aastatel leiti, et investeerimise ja majanduskasvu soodustamiseks on oluline, et keskpangad hoiaksid intressimäärad madalad. See tõi kaasa rahapakkumise kasvu ja kiire inflatsiooni.

1970. aastatel hakkas enamik OECD riikide keskpankasid kõrge inflatsiooni tõttu taas hinnastabiilsuse tagamisele keskenduma. Eesmärgiks seati kontrollida rahamassi kasvu – see tõi kaasa intressimäärade ulatusliku kõikumise.

1980. aastatel õnnestus inflatsioon paljudes riikides kontrolli alla saada, mida võib seostada varasema rahapoliitikaga. Pärast seda on rahapakkumise otsene kontrollimine siiski vähehaaval taandunud, sest seosed baasraha, laiemate rahaagregaatide ja inflatsiooni vahel on muutunud ebaselgemaks ja raskemini ennustatavaks.

Tänapäeval seab inflatsioonieesmärgi tavaliselt valitsus ja selle elluviimise eest vastutab keskpank. Määratakse kindel inflatsioonitase või sihtvahemik. Kui prognoosid näitavad, et inflatsiooniennustus on kõrgem kui seatud eesmärk, võib keskpank range rahapoliitikaga (intressimäära tõstes ja rahamassi kasvu aeglustades) protsessi juhtida. Kuna inflatsioonieesmärgid seatakse tavaliselt mõneks aastaks ette, on tegelikku arengut keeruline täpselt hinnata ning keskpanga otsused ei pruugi alati soovitud tulemust anda.

Paljudes riikides lähtub rahapoliitika vahetuskursieesmärgist. Sellesse rühma kuuluvad fikseeritud vahetuskursiga riigid (sealhulgas valuutakomiteed, mis on fikseeritud kursi rangem vorm) ning vahetuskursikoridore või perioodilist devalveerimist kasutavad riigid. Kõige rangem vahetuskursieesmärk on teise valuuta täielik kasutuselevõtt.

Valitsustel on tavaliselt raha pigem puudu kui üle ning kuna keskpank on sularaha ainupakkuja, võib tekkida kiusatus rahastada eelarvepuudujääke raha emiteerimisega. Selline tegevus on ajalooliselt paljudes riikides aset leidnud ja toonud kaasa suure inflatsiooni.

Valitsuse puudujääkide rahastamise vältimiseks on keskpangad tehtud valitsusest sõltumatumaks. Nende sõltumatus on tavaliselt sätestatud põhiseaduses, keskpangaseaduses või muudes õigusaktides. Näiteks on Euroopa Keskpanga sõltumatus fikseeritud Maastrichti lepingus, Eesti Panga sõltumatus Eesti Panga seaduses.

Kommertspankadega on esinenud rohkelt probleeme (panganduskriisid, pankotid ja muu selline), mispärast põhineb nende usaldus peamiselt suvalisel hetkel hoiuste vabal vahetatavusel sularaha vastu. Kui hoiustajad hakkavad kartma, et nende raha ei ole enam vabalt sularahaks vahetatav, tekib ohutunne, mis sunnib neid hoiuseid pangast välja võtma. Kui see hirm levib paljude klientide seas, tekivad pangakriisid (bank run), milles massiline raha väljavõtmine põhjustab konkreetses pangas sularahakriisi ja võib selle viia pankrotini. Selline olukord võib omakorda levida ka teistesse finantsasutustesse ja põhjustada süsteemse kriisi.

Süsteemne kriis tekib sageli seetõttu, et pankadel on palju üksteise aktivaid. Kui üks pankadest pankrotistub, muutuvad selle aktivad väärtusetuks, mis võib omakorda kahjustada teiste pankade finantsseisu ja viia uute pankrottideni.

Selliste kriiside vältimiseks on pankadel ranged tegutsemiseeskirjad ja usaldusnormatiivid. Nende rakendamist ja elluviimist kontrollib pankade järelevalvesüsteem, mis võib olla seotud keskpangaga või tegutseda iseseisva asutusena.

Rahapoliitika ja rahanduspoliitika

Rahanduspoliitikat ehk täitevvõimu (valitsuse) eelarvepoliitikat ei tohi segi ajada rahapoliitika ehk monetaarpoliitikaga, mis keskendub rahapakkumise ja valuuta stabiilsuse juhtimisele, pidades sageli silmas tarbijahindade inflatsiooni.

Euroala rahapoliitikat kujundab täitevvõimust ehk Euroopa Komisjonist ja liikmesriikide valitsustest sõltumatu Euroopa Keskpank, samas kui rahanduspoliitika allub liikmesriikide valitsuste ja parlamentide poliitilisele juhtimisele.