Eestimaa Kommunistlik Partei (lühend EKP; 1940–1952 Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei, EK(b)P) oli kommunistlik erakond, mis tegutses Eestis ja Nõukogude Liidus 1920–1940 Kominterni juhtimisel, 1940–1990 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) territoriaalorganisatsioonina ja 1990–1991 NLKP omalaadse osana. Üheparteisüsteemiga Eesti NSVs oli NLKP kuni 1980. aastate lõpuni ainus lubatud erakond.

Iseseisvas Eesti Vabariigis ei saanud 1920.–1930. aastatel ükski nime järgi kommunistlik partei ametlikku luba poliitilise ühinguna tegutsemiseks. EKP oli seetõttu aastatel 1920–1940 Eestis illegaalselt tegutsema sunnitud poliitiline salaühing. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta juunis tuli EKP põranda alt välja ning 8. oktoobril 1940 ühendati see ametlikult NSV Liidu kommunistliku parteiga (ÜK(b)P, hilisema nimega NLKP).^[viide?]

EKP eesmärk oli ehitada üles kommunistlik ühiskond. Partei kõrgeim organ oli EKP kongress, millel valiti kongressi saadikute seast Keskkomitee ja revisjonikomisjon. Jooksvate ülesannete täitmiseks valis keskkomitee KK Büroo ning määrati piirkondlike allasutuste linna- ja rajoonikomiteede esimesed sekretärid ja linna- ja rajoonikomiteed.^[viide?]

5. novembril 1920 asutati Tallinnas EKP I kongressil senistest Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei Eestimaa organisatsioonidest Eestis illegaalselt tegutsev Eestimaa Kommunistlik Partei. Kongressil moodustati EKP Keskkomitee, mis juhtis EKP tööd kongresside vahel. Samal kongressil otsustati liitumine Kominterni ehk Kommunistliku Internatsionaaliga, tunnistades end organisatsiooniliselt üheks Kominterni sektsiooniks (Kominterni struktuuriüksuse nimetus) ja esindusena Nõukogude Venemaal Eestimaa Kommunistliku Partei KK Venemaa Büroo ehk Välismaa Büroo.

 Pikemalt artiklites EKP KK I sekretär ja EKP KK Sekretariaat

• VSDT(b)P Põhja-Balti oblastikomitee esimees Julius Rossfeldt, asetäitja Ivan Rabtšinski;
• NSV Liidus eksiilis viibiva Kommunistliku Internatsionaali Eesti sektsiooni juht Johannes Käspert;
• 1931. aasta jaanuarini illegaalse Eestimaa Kommunistliku partei juht Artur Meering, 1931. aasta jaanuaris otsustas Kominterni Täitevkomitee Moskvas illegaalne EKP laiali saata.
• 1940–1941 EK(b)P KK esimene sekretär, Karl Säre;
• 1941–1944 EK(b)P KK II ja I sekretär Nikolai Karotamm;
• 1950–1978 EK(b)P, alates 1952. aastast EKP KK I sekretär Johannes Käbin;
• 1978–1988 EKP KK I sekretär Karl Vaino;
• 1988–1990 EKP KK I sekretär Vaino Väljas;
• 1990–1991 EKP KK I sekretär Enn-Arno Sillari.

 Pikemalt artiklis Eestimaa Kommunistliku Partei piirkondlikud asutused}

• EKP saadikud NLKP kongressidel
• Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing
• Ööpartei
• EKP Viljandi Rajoonikomitee

• Väljas, Vaino Ettekanne EKP Keskkomitee XI pleenumil 9. septembril 1988// Rahva Hääl (1988), 10. september
• EKP XX kongressi materjalid - Rahva Hääl 24.–27. märts 1990
• Olaf Kuuli, Fontanka ja Moika vahel, 2010, ISBN 9789949213627
• Proletaarne revolutsioon Eestis, ajakiri 1926-1933, Leningrad 1926 — Talitus «Külvaja"

• Съезды, конференции и пленумы КП(б) - КП Эстонии