Mõeldes välja igasuguseid jaburdusi, sest “tööd” peab ju tegema – täpselt nii teenib üks tüüpiline Eesti lauaametnik täna oma palga välja. Kogu see süsteem on läinud nii mõttetuks, et tavalisel inimesel on raske seda kõike kõrvalt vaadata ilma vihastamata.
Selle asemel, et teha midagi kasulikku, istuvad tuhanded paberiotsijad ministeeriumides ja ametites soojadel kohtadel ning imevad pastakast välja “häid ideid”. Paraku tähendavad need “head ideed” praktikas alati ühte ja sedasama: kuidas reaalsust ja tavalisi inimesi veelgi rohkem kottida saaks.
Olukord on ammu väljunud igasuguse mõistlikkuse piiridest. Siin ei räägita politseinikest või päästjatest, kes päriselt eesliinil rügavad, vaid nendest ülearustest kontoriametnikest, kellest vähemalt pooled saavad lihtsalt niisama palka ja toodavad tühja õhku. Ja et elu veelgi mugavam oleks, on neil kõigil seal pehmetel toolidel nüüd kodukontorid.
Kes seda seal tegelikult kontrollib? Mitte keegi. Keegi ei tea, kas koduse ekraani taga tehakse üldse midagi või tiksub aeg•
•
More maksumaksja kulul niisama. Tulemuseks on aga see, et kui inimesel on riigilt mõnda otsust või luba vaja, siis asju venitatakse kuude viisi, sest kodukontoris istuval ametnikul pole sooja ega külma sellest, et keegi teine oma eluga edasi minna ei saa.
Kui vaadata kuiva statistikat, siis Rahandusministeeriumi ja Statistikaameti andmed paljastavad ehmatava reaalsuse. Meie pisikeses riigis on avalikus sektoris kokku juba ligi 138 000 töötajat. Kui jagada see Eesti elanike arvuga, mis on umbes 1,36 miljonit inimest, siis teeb see umbes ühe avaliku sektori töötaja iga kümne eestlase kohta.
Isegi kui vaadata ainult puhtaid riigi- ja omavalitsusametnikke, keda on üle 28 000, tähendab see, et iga 48 elaniku – sealhulgas imikute ja vanurite – kohta on meil üks laua taga istuv paberimäärija. See on absurdne armee ühe väikeriigi jaoks.
Kõige hullem on aga see suhtumine, mis selle bürokraatiaga kaasas käib. Niipea kui mõni see elukauge ja “hiilgav” idee reaalselt töösse läheb, tunneb see lauaametnik ennast järsku kuningana. Tema käes on võim ja ta naudib seda täiel rinnal. Sinu muredega venitatakse teadlikult aega, näidatakse üles täielikku arrogantsust ja vaadatakse inimestele ülbelt ülalt alla.
Ja mis kõige absurdsem – kui see “hiilgav idee” lõpuks täielikult läbi kukub ja töösse ei lähegi, ei juhtu selle ametnikuga mitte midagi. Kedagi ei võeta vastutusele, kedagi ei vallandata. Süüdimatult võetakse sahtlist lihtsalt järgmine teema ja alustatakse uue idiootsusega, mis ei aita üldse tavaliste inimeste heaolule kaasa.
Millal ükskord reformitakse see ametnike töökohtade mõttetus ära ja lõpetatakse selle elukauge tsirkuse ülalpidamine?
Rainis Lipstok