Karud, hundid ja põdrad ületavad piiri endiselt vabalt, kuid seda põldude ja metsa vahelist lõiku patrullivatele piirivalvuritele tähendab see koht NATO piiri lõppu.
Puidust postide ja värvitud tähiste rida lõikab läbi helerohelise rohu, eraldades Soomet Venemaast piki alliansi pikimat piiri Moskvaga – 1343 kilomeetrit üha enam militariseeritavat territooriumi. Piiriületuskohad on olnud suletud alates 2023. aastast – aasta pärast seda, kui Kreml alustas täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Teisel pool asuvad alad, mille Soome kaotas Nõukogude Liidule, kui jäi Teise maailmasõja alguskuudel võitlema suuresti oma jõududega, vahendab Politico.
Axel Springeri võrgustiku Global Reporters Network ajakirjanikud külastasid kolme Euroopa idapiiri haavatavat lõiku – Soome metsast piiri Venemaaga, Poola kindlustatud piirijoont Kaliningradi ja Valgevenega ning Leedu haavatavat piirkonda Suwałki koridori lähistel –, et hinnata NATO eesliini riikide valmisolekut võimalikuks Moskva rünnakuks alliansi vastu.
Ajakirjanikele avanes vaatepilt kontinendist, mis kiirustab oma idapiiri kindlustama ohu vastu, mille puhul ei saa enam eeldada, et Washington selle lahendamise enda kanda võtab. Kuna USA More president Donald Trump seab kahtluse alla senised julgeolekugarantiid ja soovib vähendada Ameerika sõjalist kohalolekut Euroopas, ehitavad Venemaale lähimad riigid kaitserajatisi, suurendavad reservvägesid, ostavad tanke ja droone ning valmistuvad võimaluseks, et konflikti esimestel päevadel tuleb neil suuresti oma jõududega hakkama saada.
Pärast 2024. aasta valimisvõitu on Trump korduvalt seadnud kahtluse alla Washingtoni pühendumuse NATO 5. artiklile – põhisättele, mille kohaselt käsitletakse rünnakut ühe liikmesriigi vastu rünnakuna kõigi liikmesriikide vastu. Ebakindlus süvenes veelgi pärast Iraani konflikti, mil president ja tema meeskond ähvardasid üle vaadata USA More kuulumise NATO-sse, reageerides sellega Euroopa liitlaste keeldumisele konfliktis osaleda.
Samal ajal näitavad satelliidipildid, et Venemaa on suurendanud oma sõjalist kohalolekut Soome ja teiste EL-i riikide piiril, ehitades kasarmuid ja koondades sõjatehnikat – tegevus, mida Rootsi sõjaväeluure juht on kirjeldanud kui valmistumist võimalikuks vastasseisuks NATO-ga.
„Venemaa on suurriik ja meie oleme väike riik,” ütles Soome Põhja-Karjala piirivalvepiirkonna ülem kolonel Matti Pitkäniitty, sõites piiri poole. „Karu kõrval magades tuleb olla ettevaatlik.”
Soome ei unustanud kunagi õppetunde, mis saadi nn talvesõjast – konfliktist, milles peatati Nõukogude diktaatori Jossif Stalini algatatud provotseerimata rünnak 1939. aastal, kuid kaotati ligikaudu kümnendik oma territooriumist. Samal ajal kui suurem osa ülejäänud Euroopast vähendas külma sõja järgsetel aastakümnetel armee suurust ja nautis rahuaja hüvesid, säilitas Helsingi ajateenistuse, hoidis alal ulatuslikke reservvägesid ning rajas oma kaitsevõime eeldusel, et Venemaa võib ühel päeval taas ohtu kujutada.
„Talvesõja ajal tundis Soome end väga üksikuna, saades teistelt riikidelt vaid vähest abi,” ütles Pitkäniitty.
Tosina selle artikli jaoks intervjueeritud Soome kaitsevaldkonna ametniku, sõjaväelase, parlamendiliikme ja analüütiku sõnul ei tulnud Venemaa 2022. aasta rünnak Ukraina vastu neile üllatusena. Isegi pärast NATO-ga liitumist 2023. aastal on Helsingi jätkuvalt käsitlenud allianssi pigem oma kaitsevõime tugevdaja kui selle asendajana.
„Meil on hea meel kuuluda allianssi, kuid mõistame siiski, et võtame esimese löögi vastu üksi, enne kui aktiveeritakse NATO 5. artikkel,” ütles Soome parlamendiliige ja endine riigikaitse komisjoni esimees Jukka Kopra, viidates alliansi aluseks olevale vastastikuse kaitse klauslile.
„Usaldame USA-d kui oma liitlast ja NATO liiget, kuid mõistame, et neil on olulisi huvisid ka mujal,” sõnas Kopra.
Aastakümnete jooksul on Soome oma valmisolekut üles ehitanud „kogu ühiskonna kaitse” põhimõttel, mis hõlmab mobiliseeritavat elanikkonda, ühiskonna vastupidavust, varjendeid ning sõjaväge, mis on suuteline võitlust jätkama nii liitlaste toel kui ka ilma nendeta. Riik suudab 5,6 miljoni elaniku juures mobiliseerida ligi 870 000 reservväelast – arv, mis peaks 2031. aastaks kasvama miljonini.
„Võib julgelt väita, et Soome on valmis üksi võitlema paremini kui teised eesliini riigid. USA More kohaloleku vähendamine ei mõjuta Soome kaitsevalmidust,” ütles Soome Rahvusvaheliste Suhete Instituudi järeldoktorant Eoin Micheál McNamara.
Soome kulutab kaitsele ligi 3 protsenti oma SKP-st ja kavatseb vastavalt NATO-le võetud kohustustele tõsta selle näitaja 2035. aastaks 5 protsendini. Riigi õhuvägi peaks lähikuudel saama kätte USA-s toodetud hävitajad F-35.
Nagu enamik Euroopa sõjavägesid, on ka Soome kaitsevägi droonisõja võimekuse arendamisel alles järele jõudmas, kuid maismaavägedel on kasutada üks Euroopa suurimaid suurtükiväearsenale.
„Stalin nimetas suurtükiväge sõjajumalaks,” ütles McNamara. „Erinevalt paljudest lääneriikidest ei unustanud Venemaa kunagi suurtükiväe tähtsust. Ka soomlased ei unustanud seda.”
Üks Soome suurimaid sõjalisi eeliseid on maastik ise. Idast sissetungiv armee peaks liikuma läbi riigi, kus on vähe teid, tihedad metsad, sügav lumi ja käre pakane, talvel on vähe valgust, suvel aga peaaegu puudub pimedus, mis muidu liikumist varjaks. Metsas seisavad pikad ja peenikesed hallikasvalged tüved nii tihedalt koos, et kaugemale kui 50 meetrit pole võimalik näha. Kevadel, kui lehed muutuvad erkroheliseks, väheneb nähtavus veelgi.
Isegi ilma USA-ta on ebatõenäoline, et Soome peaks võitlema täiesti üksi. Helsingi mõttekoja Nordic West Office eksperdi Charly Salonius-Pasternaki sõnul on mitmel Euroopa riigil – eelkõige Norral, Rootsil ja Ühendkuningriigil – huvi hoida Venemaa eemal NATO põhjatiivast.
Siiski peaks Soome vastamisi seisma Vene armeega, millel on suurem isikkoosseis ja valmidus kasutada arvulist ülekaalu viisil, millele alliansil on raske samaväärselt vastata. „Põhiliselt pole olukord alates Talvesõjast muutunud,” ütles piirivalveülem Pitkäniitty. „Peame oskama maastikku ja keskkonda paremini ära kasutada kui keegi teine – siis on meil eelis,” lisas ta. „Kas mets on tüüpiline Vene lahingukeskkond? Ütleksin, et ei ole. Nemad on oma kogemused omandanud avatumal maastikul.”
Soome püüab nüüd õpetada oma NATO liitlasi sellistes tingimustes võitlema. Mais korraldati Kagu-Soomes kaks rahvusvahelist õppust – „Northern Star 26” ja „Karelian Sword 26” –, mille eesmärk oli muu hulgas näidata muu hulgas Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi vägedele, kuidas tegutseda Põhja-Euroopa metsades, järvede vahel ja soodes. Õppustel osalesid ka USA More Virginia rahvuskaardi sõdurid.
Soomes Vekaranjärvi piirkonnas toimunud õppusel „Karelian Sword” harjutasid ligikaudu 10 000 sõdurit riigi vastu suunatud sissetungi tõrjumist. Üks peamisi järeldusi, mis päevadepikkusest metsas toimunud väljaõppest tehti, oli see, et soomusmasinad ja droonid ei sobi hästi Soome metsadesse. „Tsiviilkasutuses droonidel on metsas Soome vägede leidmine lehestiku tõttu väga keeruline – kui just pole kasutada termokaamerat,” märkis õppust juhtinud Karjala brigaadi ülema asetäitja kolonel Ari Määttä.
See Põhjamaa valmistub samuti lisama veel ühe takistuse. Sarnaselt Poolale ja kolmele Balti riigile astus Helsingi eelmisel aastal välja jalaväemiine keelustavast Ottawa konventsioonist, põhjendades seda asjaoluga, et Venemaa ei ole selle lepinguga kunagi liitunud ja kasutab neid relvi juba Ukrainas.
Mitmed Soome kaitseväelased kinnitasid Global Reporters Networkile, et riigi kaitsevägi plaanib lähikuudel osta jalaväemiine. Nende sõnul ei paigutataks miine rahuajal välja, kuid need oleksid kasutusvalmis, kui Venemaa sissetungi oht muutub vahetumaks.
„Meil on Venemaaga üsna pikk piir,” ütles leitnant Terra Tevajärvi, 33-aastane reservväelane ja väljaõppe saanud mehhaniseeritud jalaväeohvitser, kes töötab filmitegijana. Seistes metsalagendikul, kui taustal kostsid kaugelt laskude helid, lisas ta: „Miinid aitaksid [ründajat] aeglustada ja meie elu lihtsamaks teha.”
On üks valdkond, kus geograafia, ajateenistus ja sõjaline valmisolek pakuvad vähe kaitset: tuumarelvad. Kuigi Soome on aastakümneid harjutanud tavarelvastusel põhinevat kaitset, on ta alles pärast kolme aasta tagust NATO-ga liitumist pidanud oma strateegilistes arvestustes arvesse võtma ka tuumaheidutust.
Pärast alliansiga liitumist on Helsingi osalenud selle tuumaplaneerimisgrupis, osalenud tuumaõppustel ja hakanud ümber kirjutama seadusi, mis peegeldasid endiselt pikka ajalugu väljaspool alliansi. Juunis kaotasid Soome seadusandjad Soome territooriumil tuumarelvade transpordi ja ladustamise piirangud, mis olid pärandiks Soome tuumarelvavabale hoiakule enne NATO liikmeks saamist.
Selle raamistiku muutmine osutus vastuolulisemaks kui arutelu NATO-ga liitumise üle ise. Opositsiooniparteid olid piirangute kaotamise vastu, samas kui ametnikud ja analüütikud väitsid, et Soome ei saa olla NATO kaitseplaneerimises täieõiguslik osaleja ilma tuumaheidutuse toimimise mõistmiseta. „Valmisolekut selles osas õpitakse,” ütles McNamara. „Kuuldakse fraasi: „Soome peab ühiskonnana oma tuuma-IQ-d tõstma.””
Soome tuumadebatt tõi esile ebamugava tõe. Kuigi riik on paremas positsioonis kui enamik eesliini riike oma territooriumi kaitsmiseks ilma Ameerika maavägedeta, ei ole ta sama võimekas kui ülejäänud Euroopa Washingtoni tuumavihmavarju asendama.
Kuigi USA More ei ole seda julgeolekugarantiid avalikult kahtluse alla seadnud, on Trumpi administratsiooni ettearvamatus ajendanud Helsingit ja teisi Euroopa pealinnu kaaluma, kas Euroopa suudaks luua tugevama iseseisva heidutusvõime.
Pärast kohtumist Prantsusmaa kõrgeima sõjaväelasega Soome pealinnas juunis kinnitas Soome kaitseminister Antti Häkkänen, et peab Pariisiga läbirääkimisi president Emmanuel Macroni ettepaneku üle laiendada Prantsusmaa tuumaheidutust ka teistele Euroopa riikidele. Prantsuse president, kes käis selle idee ametlikult välja märtsis, on jätnud oma sõnumi teadlikult ebamääraseks. Pariis on pakkunud välja ühisõppusi ja Prantsusmaa tuumavõimekusega hävitajate ajutist paigutamist, kuid mitte ametlikku Euroopa tuumagarantiid. Soome jaoks on endiselt ebaselge, mida sellises skeemis osalemine tähendaks.
Samal ajal loodab Helsingi, et kahe tuumarelvi omava liitlase – Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi – vägede vastuvõtmine lisab heidutusele veel ühe tasandi, isegi kui tegemist on tavarelvastusega üksustega. Pariis ja London on väljendanud huvi osaleda NATO pataljonis, mis paikneb Rootsis, kuid tegutseb Põhja-Soomes. Alliansi kohaloleku tugevdamiseks kauges põhjas loodud üksust juhib Stockholm – veel üks riik, kes oli varem neutraalne, kuid liitus sõjalise alliansiga pärast Moskva sissetungi Ukrainasse.
„Oleme kõrgendatud valmisolekus ja tegutsemisvalmiduses,” ütles kolonel Daniel Rydberg, kes juhib Rootsi NATO-missiooni Põhja-Soomes. Ta märkis juunis toimunud üksuse ametliku käivitamise eel antud telefoniintervjuus, et kui Venemaa peaks otsustama Soomet proovile panna, oleksid NATO väed koos Soome piirivalvuritega esimesed reageerijad. „Sõnum Venemaale on heidutus,” ütles ta.
See, mida see täpselt Kremli rünnaku korral tähendab, sõltub sellistest inimestest nagu Nuutti Kurikka – 20-aastane ajateenija, kelle vanavanaisa võitles Talvesõjas.
Sügaval Soome metsas seisis rühmavanem Kurikka tanki ees. Tema sõnul on selle sõja õppetunniks „hoiak, et suudame ületada väga raskeid katsumusi”.
Erinevalt paljude Euroopa pealinnade ametnikest ei tunne ta muret Trumpi administratsiooni ebamäärase suhtumise pärast NATO-sse. „Pole hea, et suhted on veidi kõikuvad, kuid Soome on vajadusel valmis end ise kaitsma,” ütles ta. „Oleme seda varemgi teinud.”
Poola
Poola peaminister Donald Tusk külastas 2024. aasta novembris Dąbrówka väikeküla, mis asub riigi piiril Venemaa Kaliningradi eksklaaviga, et üle vaadata uue, „Idakilbiks” (Eastern Shield) nimetatava kaitserajatiste süsteemi esimene lõik. Seistes raudbetoonist tankitõrjetõkete – nn siilide – ees, edastas Tusk sõnumi, mis oli suunatud nii poolakatele kui ka Moskvale. „Ma ei pea kellelegi selgitama, et seda piiri tuleb erakordselt hoolikalt valvata,” ütles ta ajakirjanikele.
Sel ajal teatas Poola televisioon, et esimene lõik valmis plaanitust varem. Ometi, poolteist aastat hiljem – kui projekt on jõudnud umbes poole peale oma 2028. aasta tähtajast –, seisavad tankitõrjetõkked Dąbrówka taga endiselt paigal, kuid vaid paarsada meetrit edasi saavad nähtavad kindlustused järsult otsa. Kohalik elanik rääkis, et tegevus piiril elavnes enne Tuski visiiti, kuid vaibus seejärel. „Enne peaministri visiiti liikus siit päevast päeva ja nädalast nädalasse läbi kümneid veokeid, kraanasid ja sõdureid,” ütles elanik. „Pärast visiiti valitses täielik vaikus. Töö lihtsalt lakkas.”
Kui Soome vastus ebakindlusele on riiklik valmisolek, siis Poola vastuseks on betoontõkked, sensorid, droonid ja üks Euroopa kiiremini kasvavaid armeesid. Pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse on Varssavi määratlenud end NATO eesliini riigina: ostab relvi tempos, millega vähesed liitlased suudavad sammu pidada, laiendab armeed ja suunab miljardeid uutesse kaitserajatistesse Valgevene ja Kaliningradiga piirnevatel aladel.
Selle sõnumi eesmärk on olla üheselt mõistetav – nii Moskvale, Washingtonile kui ka Euroopale –, et Poola ei valmistu mitte kauges tulevikus ähvardavaks teoreetiliseks ohuks, vaid võimaluseks, et sõda võib puhkeda varem, kui paljudes Lääne pealinnades arvatakse. Ometi on just nendes piirilõikudes, kuhu see heidutus peaks koonduma, endiselt näha lõhet Poola sõjaliste ambitsioonide ja kohapealse tegelikkuse vahel: kindlustused tekivad ja siis katkevad, materjalid seisavad ladudes ning kohalike sõnul on ehituspalavik asendunud vaikusega.
Poola on NATO idatiiva suurim riik ja alliansi suurim kaitsekulutaja, kui arvestada kulutuste osakaalu SKP-st. Varssavi ületas NATO seatud 2-protsendise sihttaseme juba enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse; tänavu kavatseb riik kulutada kaitsele 4,8 protsenti SKP-st, seda olukorras, kus riigi majandus jätkab kasvamist.
Venemaa täiemahulise sissetungi alguses saatis Poola Ukrainasse oma varudest üle 300 tanki ning asus seejärel oma relvastust uuendama ja laiendama, hankides USA-st ja Lõuna-Koreast valmistooteid – tanke, jalaväe lahingumasinaid, toetussõidukeid ja raketi-suurtükiväge. Poola armee on NATO suuruselt kolmas vägi USA More ja Türgi järel.
Poola sõjaväe märkimisväärne suurus ja Varssavi roll ühe maailma suurima USA More relvade ostjana on taganud talle Washingtonis eeskujuliku liitlase maine. Isegi USA More president Donald Trump, kes on teisi Euroopa riike kaitsekulutuste pärast kritiseerinud, on Poolat järjepidevalt kiitnud. USA More hoiab Poolas tuhandeid sõdureid – valdavalt rotatsiooni korras – ning Poola valitsus soovib seda korraldust säilitada heidutusvahendina võimaliku Venemaa rünnaku vastu.
Riigi tähtsus NATO jaoks ei seisne vaid kulutustes; selle suurus ja asukoht teevad sellest alliansi keskse eesliini riigi mis tahes võimalikus vastasseisus Kremliga. Külma sõja ajal oli Lääne-Saksamaa NATO tavarelvastusel põhinev tugisammas Varssavi pakti vastu. Praegu täidab Poola sarnast rolli NATO idapiiril.
„Kui Saksamaa on pikka aega keskendunud kvaliteedile, siis Poola panustab massile ja kiirusele,” ütles Carlo Masala, Münchenis asuva Saksamaa relvajõudude ülikooli professor ja üks Saksamaa tuntumaid julgeolekueksperte. „Sest Varssavi ei välista vajadust juba homme lahingusse astuda. See ongi see, mida nimetatakse põhimõtteks „võitle täna õhtul” (fight tonight).”
Tuski algatatud projekt „Idakilp“ (Eastern Shield) on Varssavi katse tugevdada kaitset piki 800-kilomeetrist piiri Valgevene – Moskva lähedase liitlase – ja Kaliningradi vahel; viimane on tugevalt militariseeritud Venemaa territoorium, mis asub Poola, Leedu ja Läänemere vahel. Süsteem on kavandatud takistuste võrgustikuna, mille eesmärk on rünnakut aeglustada, suunata Vene vägede liikumist ja võita NATO-le reageerimisaega; see hõlmab tankitõrje- ja jalaväekraave, betoontõkkeid, punkreid, droone, termokaameraid, miine ja lähedalasuvaid sõjaväeüksusi, kasutades ära ka looduslikke takistusi nagu soine maastik. Poola kaitseministeeriumi andmetel ulatub projekti eeldatav maksumus valmimisel ligikaudu 10 miljardi euroni.
Poola sõjaline tugevdamine on osa ulatuslikust, mitme miljardi dollari suurusest uuest heidutus- ja kaitsesüsteemist piki NATO idapiiri. See kannab nime „Idatiiva heidutusliin” (Eastern Flank Deterrence Line) ja on kavandatud ulatuma Soomest Rumeeniani. NATO Izmiris asuva maavägede väejuhatuse (Land Command) operatsioonide eest vastutav staabiülema asetäitja brigaadikindral Thomas Lowin märgib, et allianss loob piiririikidesse märksa suuremad relvade, laskemoona ja varustuse varud ning rajab anduritest ja robotiseeritud relvadest koosneva „automatiseeritud tsooni”, mis aitab Vene vägesid võimaliku rünnaku algusjärgus peatada.
Poola kaitseministri asetäitja ja projekti eest vastutav ametnik Cezary Tomczyk nimetas oma riigi panust sellesse ettevõtmisse suurimaks kindlustustööks Euroopas pärast Teist maailmasõda. „Me rajame piiri, mis näeb kaugemale, reageerib kiiremini ja raskendab vaenlase tegutsemist igas etapis,” ütles ta. „Venemaa peab teadma üht: iga kilomeeter võimalikku agressiooni nõuab rohkem aega, tehnikat ja ressursse. „Idakilbi” (Eastern Shield) eesmärk on tõsta agressiooni hind vastuvõetamatule tasemele.”
Siiski on „Idakilp” piiri teatud lõikudel seni pigem lubadus kui tegelikkus. Poola ametnikud ei soovi viivitustest rääkida ja kõik süsteemi elemendid polegi mõeldud olema nähtavad. Kuid suured piirilõigud ei ole nähtavalt kindlustatud. Dąbrówka lähedal asuvas sõjaväeobjektis hoitakse suures koguses tankitõrje-siile, kuid pärast peaminister Tuski külaskäiku sellesse külla pole ühtegi neist piirile paigutatud.
Poola kaitseministeerium teatas võrgustikule Global Reporters Network, et inseneriväed suudaksid ladudesse eelnevalt varutud materjale kasutades rajada kindlustused kogu piiri ulatuses 7–14 päevaga. Kuid logistikaekspert, kes on varem täitnud kõrgeid sõjaväelisi ametikohti, märkis, et teatud elemente ei ole võimalik nii kiiresti kohale toimetada ja paigaldada.
„Ühe kilomeetri jagu raudbetoonist „siilide” paigaldamine võtab aega mõnest nädalast mitme kuuni, sõltuvalt maastikuoludest,” ütles logistikaekspert, kes soovis tundlikest kaitseküsimustest rääkides jääda anonüümseks. „Sõjaväel kulus suhteliselt lühikese lõigu kindlustamiseks kolm nädalat.”
Dąbrówkast vaid lühikese vahemaa kaugusel ootab külastajaid, kes otsivad maaelu-puhkust, agroturismi talu nimega „Maailma lõpus” (poola keeles Na Końcu Świata). Venemaa piiril, vähem kui saja meetri kaugusel, on ainsaks silmapaistvaks kaitsemeetmeks lihtne spiraaltraadist tara ja mõned hoiatussildid.
Talu omanik Wioletta Bornejko ei soovi, et uued kindlustused tema heinamaani ulatuksid. „Loodan, et nad ei paigalda siia neid betoonist „siile”,” ütles ta. „Juba ainuüksi okastraat peletab turiste eemale. Üks naaber pani hiljuti sarnase ettevõtte kinni.” Teised kohalikud elanikud ütlevad, et pidev sõjajutt on juba kohalikke ettevõtteid kahjustanud.
See vaikus on petlik. Kui liikuda Dąbrówkast ida suunas, jõuate niinimetatud Suwałki koridorini. USA More maavägede Euroopa väejuhatuse endine ülem, erukindral Ben Hodges on nimetanud seda lühikest Poola ja Leedu territooriumi lõiku, mis eraldab Kaliningradi Valgevenest, NATO Achilleuse kannaks. Kardetakse, et Venemaa rünnaku korral võidakse see koridor mõlemalt poolt sulgeda, lõigates nii Poola ja ülejäänud NATO riigid ära põhja pool asuvatest Balti riikidest.
Veelgi ida pool kulgeb Poola ja Valgevene vaheline piir umbes 420 kilomeetri ulatuses. Seal ilmnevad praeguste kaitsemeetmete piirid veelgi selgemalt. „Ma ei näe siin mingeid muid kindlustusi,” ütles üks piiril teeniva brigaadi sõdur.
Suurt osa piirist kaitseb vaid 2022. aastal püstitatud nelja meetri kõrgune tara. See rajati takistamaks migrantide pääsemist Poolasse, kuid tankide vastu see kuigi tõhusat kaitset ei pakuks. Poola kaitseministeerium teatas organisatsioonile Global Reporters Network, et neil on praegu olemas „materiaalsed ressursid, mis võimaldavad kindlustada piirilõike kogupikkusega üle 140 kilomeetri” – see on vähem kui kolmandik kogu piiri pikkusest.
Venemaa rünnaku korral ei peaks Poola muretsema vaid tankide ja muude tavapäraste relvajõudude pärast. Tankitõrjevahenditest on vähe kasu, kui ründevahendid lendavad kõrgel pea kohal ja on piisavalt odavad, et kurnata tavapärast õhukaitset. Seetõttu arendab riik aktiivselt droonitõrjesüsteemi nimega SAN.
Selle arendamine muutus kiireloomuliseks pärast seda, kui eelmisel aastal sisenes Poola õhuruumi 19 Venemaa drooni, sundides NATO lennukeid (F-16 ja F-35) need rakettidega alla tulistama – see vastus maksis miljoneid eurosid, samas kui droonide maksumus oli vaid murdosa sellest summast. SAN-i eesmärk on võimaldada Poolal end droonide eest kaitsta ilma hävituslennukitele tuginemata. Süsteem, mida mõnikord nimetatakse „droonimüüriks”, võib maksta kuni 4 miljardit eurot, moodustades umbes 40 protsenti kogu „Idakilbi” (Eastern Shield) projektist. „Venemaa jälgib Ukrainat,” ütles Poola kaitseministri asetäitja Tomczyk. „Ka meie jälgime. Me teeme oma järeldused kiiremini.”
Tomczyki sõnul saab SAN-ist Euroopa suurim ja moodsaim droonitõrjealgatus. Tema sõnul peaks Poola armee järgmise 24 kuu jooksul saama 18 patareimoodulit, mis hõlmavad ligikaudu 700 lahingumasinat, radarit, sensorit ja mõjutusvahendit ning umbes 350 süsteemi õhuohtude tuvastamiseks ja tõrjumiseks.
„See ei ole üksik süsteem,” ütles ta. „See on terviklik droonikaitsearhitektuur.” SAN-i ehitus algas aasta alguses ja see peaks valmima 2027. aasta lõpuks, misjärel paigutatakse see alaliselt Poola idapiirile.
Julgeolekuekspert Masala jaoks on droonimüür ja „Idakilp” osa samast strateegiast: aeglustada Venemaa rünnakut piisavalt kaua, et NATO saaks reageerida. „On selge, et USA More tõmbub Euroopast tagasi ja eurooplastel puuduvad praegu süvalöögi võimekused,” ütles ta. „Seega peame endalt küsima, millised strateegiad on konflikti korral mõistlikud.”
„Üks võimalus on püüda venelasi aeglustada. See on võimalik nende rajatiste abil, mida Poola ehitab,” lisas ta. „Ukraina kogemusest õpime, et kõik ei pea alati olema 150-protsendiliselt täiuslik – mõnikord piisab ka 80 protsendist.”
Leedu
Leedu kaitseväe juhataja Raimundas Vaikšnorase kabinetis on lauale laotatud riigi kaart. Sellele on märgitud Saksa ja Ameerika vägede positsioonid Valgevene piiri lähedal – see on meeldetuletus, et Leedu ja tema Balti naabrite riigikaitse sõltub sellest, kas liitlased asuvad piisavalt lähedal, et vajadusel kiiresti lahingusse sekkuda.
Vaikšnoras, kes on juhtinud Leedu relvajõude alates 2024. aastast, ei pea Venemaa üllatusrünnakut tõenäoliseks. Tema sõnul muudavad NATO hoiatussüsteemid suurte väeüksuste liikumise varjamise keeruliseks. Leedu jälgib raudteesõlmi ja logistikakeskusi ning kui Venemaa ja Valgevene korraldavad piiri lähedal sõjaväeõppusi, vastavad Leedu relvajõud samaga. „Me korraldame õppusi sama tugevate või isegi tugevamate jõududega,” ütles Vaikšnoras. „Me peegeldame vastaspoole liikumisi.”
Kui aga Soome valmistub vajadusel üksi võitlema ja Poola ehitab üles armeed, mis on selleks samuti võimeline, siis Balti riikidel sellist luksust pole. Leedu, Läti ja Eesti on liiga väikesed, liiga haavatavad ning asuvad Venemaale ja Valgevenele liiga lähedal, et saaksid endale lubada territooriumi loovutamist aja võitmise nimel. Olles ülejäänud NATO-ga ühendatud vaid umbes 65 kilomeetri laiuse Suwałki koridori kaudu, on nad ohus, et välkkiire rünnaku käigus võidakse nad ülejäänud alliansist ära lõigata.
Nende kaitse tugineb kitsamale arvestusele: tuleb tagada, et NATO neile appi tuleb. See muudab nad eriti haavatavaks Trumpi administratsiooni ettearvamatuse suhtes. Seetõttu on Balti riigid asunud oma julgeolekut võimalikult tihedalt ülejäänud kontinendiga siduma – seda piirikindlustuste, eelpaigutatud tõkete, liitlasvägede kohaloleku ja eelkõige Saksamaa brigaadi abil, mille eesmärk on tagada, et mis tahes Venemaa rünnak muutuks viivitamatult üle-euroopaliseks sõjaks.
Mis tahes konfliktis selles piirkonnas oleks Kremlil selge eelis. Vene väed võitleksid sisuliselt oma koduukse all, samas kui NATO abiväed peaksid enne rindele jõudmist liikuma läbi Euroopa – ja mõnel juhul üle Atlandi ookeani. Olukorda raskendab veelgi Kaliningrad. See Venemaa territoorium on üks Euroopa militariseeritumaid piirkondi, mis on täis õhutõrjesüsteeme, rakette ja seiretehnoloogiat. Sõja korral võiksid seal paiknevad Vene sõjaväeüksused ohustada NATO varustusteed Läänemerel ja piki Poola-Leedu piiri.
Leedu haavatavus ilmneb Lavoriškėse küla lähedal, kus punane silt hoiatab Leedu kodanikke piiri ületamast: „Ärge seadke oma turvalisust ohtu – ärge reisige Valgevenesse. Võib juhtuda, et te ei saa enam tagasi tulla.” Valitsus sulges piiripunkti 2024. aasta alguses riikliku julgeoleku kaalutlustel. Piiri ääristavad tihedad žiletitraadist rullid ning vaenlase tankide peatamiseks on valmis seatud rida kolmnurkseid betoonplokke, mida tuntakse „draakonihammastena”.
Kindlustused on osa Balti kaitse- ja julgeolekuliinist – Eesti, Läti ja Leedu ühisest kaitseprojektist. NATO idapiiril rajavad need kolm riiki tankitõrjekraave, punkreid, kaitsetõkkeid ja – mis on tekitanud rohkem vaidlusi – miinivälju. Sarnaselt Soomega on ka Balti riigid teinud samme välja astumiseks Ottawa konventsioonist – mis sellised relvad keelustab.
„Need tõkked raskendavad ründajal lihtsalt läbi sõitmist,” ütles Berliinis tegutseva Poliitilis-Sõjalise Ühingu esimees, erukolonel Ralph Thiele. „Nad peavad peatuma, tooma kohale pioneerid ja tee vabastama.”
Kui Vene väed peaksid läbi murdma, ootaks neid ees „avatud maastik”, lisas Thiele.
Leedu kaitseväe juhataja Vaikšnoras ei väida, et tema riik suudab end üksi kaitsta. Piirikindlustuste eesmärk on venelaste edasitungi aeglustada, suunata vaenlase väed etteaimatavatele liikumissuundadele ja võita aega vastutegevuseks.
Balti riikide kaitse sõltub sellest, kui kaua suudetakse vastu pidada – ja mis eriti oluline –, kui kiiresti suudab NATO lisajõude appi saata.
Veebruaris märkis ta, et Leedus viibib juba umbes 3000 sõdurit teistest NATO riikidest, sealhulgas Saksamaalt, Norrast, Hollandist ja USA-st. Sellest ajast peale on aga enam kui 1000 USA More sõduri rotatsioonikorras kohalviibimine lõppenud. Erinevalt varasematest rotatsioonidest pole asendusüksust veel saabunud, kuna Washington vaatab üle oma sõjalist kohalolekut Euroopas.
See rõhutab omakorda Euroopa liitlaste rolli NATO idatiival. Kõige olulisem täiendus on Saksa brigaad, mis peaks 2027. aasta lõpuks Leedus alaliselt paiknema; selleks ajaks peaks brigaad koosnema ligikaudu 5000 sõjaväelasest.
Aastaid põhines NATO kohalolek Balti riikides suuresti nn hoiatustraadi-üksustel (ingl tripwire forces) – rahvusvahelistel üksustel, mille eesmärk oli tagada, et mis tahes rünnak piirkonnale kaasaks konflikti automaatselt kogu alliansi. Praegu tugineb NATO eesliinikaitsele. Eesmärk on kaitsta alliansi territooriumi iga tolli juba algusest peale. Siiski sõltub strateegia endiselt lisajõududest. On ebatõenäoline, et praegu Leedus paiknevad väed suudaksid lõputult iseseisvalt võidelda. Vastupidamisvõime kestus sõltub sellest, kui kiiresti saabuvad NATO lisajõud, samuti võimalikust Vene rünnakust ja selle ulatusest.
Saksa kohalolek on oluline, sest NATO vana eeldus – et USA More juhib automaatselt igasugust vastutegevust Venemaa rünnakule – ei ole Euroopa jaoks enam iseenesest mõistetav. „Tunnen väga selgelt, et meil on tugevad liitlased enda kõrval,” ütles Vaikšnoras. „Asjaolu, et Saksamaa on siin NATO-s juhtrolli võtnud, on oluline signaal, sealhulgas meie oma elanikkonnale.”
Seda, mida selline juhtroll praktikas tähendada võiks, näitas sõjamängu tulemus, mille viisid eelmise aasta lõpus läbi Axel Springer Global Reporters Networki kuuluv väljaanne Welt ja Hamburgis asuva Bundeswehri ülikooli Saksa sõjamängukeskus. Õppusel katsetati, kuidas Saksamaa reageeriks, kui Venemaa kasutaks Ukraina-teemalist relvarahu Leedu ähvardamiseks – ja kui Washington keelduks täitmast oma traditsioonilist rolli NATO liidrina.
Ühe päeva vältel kehastusid endised kõrged poliitikud, sõjaväelased, luureametnikud ja julgeolekueksperdid Saksamaa valitsuse, selle liitlaste ja Kremli rolli. Stsenaarium sai alguse sellest, et Vene väed jäid pärast õppust Valgevenesse – selle asemel et väljakuulutatud korras lahkuda – ning koondusid seejärel Leedu piiri lähedale.
Tulemus oli kainestav. Samal ajal kui Venemaa meeskond liikus kiiresti piiratud sissetungi suunas, pidas Saksa pool kriisikoosolekuid ning keskendus liitlaste kaasamisele ja poliitilise toetuse kogumisele – selle asemel et takistada Moskval oma sõjalisi eesmärke saavutamast.
Varasemas NATO-s poleks Saksamaa kõhklustel nii suurt tähtsust olnud. Eeldanuks ju, et USA More võtab enda kanda nii poliitilise kui ka sõjalise juhtimise – liigutades vägesid, lennukeid ja laevu –, samal ajal kui Euroopa valitsused tema selja taha koonduvad. Kuid kuna USA More vähendab oma rolli Euroopas, sõltub idatiiva kaitse üha enam küsimusest, millele allianss pole veel täit vastust leidnud: kas Euroopa on valmis ise võitlema?
USA More Euroopa vägede endine ülemjuhataja Hodges on hoiatanud, et halvimal juhul – kui NATO jääb ootamatult rünnaku alla ja Poola väed ei suuda tuge pakkuda – võivad Balti riigid olla sunnitud võitlema kuni kaks nädalat ilma kaugemate liitlaste lisajõududeta. See on ajavahemik, mille jooksul peaksid liitlased reageerima. Saksa ja Leedu ametnikud lükkavad ümber väite, nagu oleks selline stsenaarium ootamatu. Nende sõnul eelneks Venemaa rünnakule nähtav sõjaline ettevalmistus, mis võimaldaks NATO lisajõudude varajast kohaletoomist. Millised märgid sellise reaktsiooni käivitaksid, on salastatud teave. Selle loogika kohaselt eeldaks lisajõudude saatmine aga poliitiliste juhtide tegutsemist juba enne rünnaku tegelikku algust.
„Me oleme tunnistajaks NATO lagunemisele,” on väitnud NATO endine peasekretär Anders Fogh Rasmussen. Euroopa peab oma kaitseplaanid ümber vaatama ja looma võimekuse tegutseda ilma Washingtoni ootamata. Euroopa vajab uusi kaitseplaane ja uusi sõjalisi võimekusi, ütles ta.
See arvestus kujundab juba praegu kaitseplaneerimist kogu NATO idatiival. Soome muudab riigi vallutamise keerulisemaks. Poola suurendab oma sõjalist võimekust ning arendab kindlustusi ja droonitõrjet. Balti riigid aga tegutsevad selle nimel, et nad ei peaks vajadusel üksi võitlema. Euroopa ei pruugi veel olla valmis end iseseisvalt kaitsma, kuid oma idapiiril valmistutakse juba päevaks, mil see võib osutuda vajalikuks.
Soomes küsiti Karjala brigaadi ülema asetäitjalt kolonel Ari Määttält, kas USA More taandumise valguses peaks NATO muutuma euroopalikumaks. „Minu brigaadi puhul see murekoht ei ole,” vastas ta. „Mina keskendun sõjalisele valmisolekule. Küsige poliitikutelt.”