Kaugel päikesevalgusest, läbipaistvad ja tulnukalikud ämblikud ei jää ellu mitte saaki püüdes, vaid kasvatades baktereid omaenda välisskeletil. Need mikroobid toituvad merepõhjast lekkivast metaanist ja toodavad vastutasuks suhkrute ja rasvade segu, muutes ämblikud elavateks ökosüsteemideks, mis nosivad omaenda mikroobikihti.

Nagu inimene sööb hommikusöögiks mune, nii kraabib mereämblik oma keha pinda ja sööb sealt mikroobe, selgitas uuringu juhtivautor, Los Angelese Occidental College’i professor Shana Goffredi. Sellist toitumisstrateegiat pole kunagi varem mereämblike puhul täheldatud.

Erinevalt kihvadega varustatud sugulastest, kes läbistavad nendega pehmet saaki ja imevad neist vedelikke, paistavad need äsja avastatud Sericosura liigid saagijahiks sobivate tööriistade puudumise tõttu toituvat keha katvatest bakteritest – organismidest, kes suudavad muuta metaani ja hapniku toitaineterikkaks energiaks.

Kuigi süvamereelu tundub olevat meist väga kaugel, on kõik eluvormid omavahel seotud. Isegi kui nad on pisikesed, avaldavad need loomad suurt mõju oma keskkonnas. Me ei saa ookeane jätkusuutlikult kasutada, kui me neid tegelikult ei mõista, rõhutas Goffredi. See sümbiootiline suhe ei ole pelgalt nutikas ellujäämisnipp – see võib aidata siduda kliimat soojendavat metaani enne, kui see atmosfääri pääseb.

Vaatamata oma väiksele suurusele võivad need ämblikud koos oma mikroobidega olla seni märkamatuks jäänud süsinikuringe hoidjad Maa kõige äärmuslikumates ökosüsteemides. Kõik see toimub täielikus pimeduses. Sügavustes, kuhu päikesevalgus ei ulatu, toimub elu mitte fotosünteesi, vaid keemosünteesi kaudu – energiaprotsessi, mida käivitavad keemilised ühendid nagu metaan.

Surnud mereelustiku lagunemisel eraldub metaani, mis imbub läbi merepõhja pragude, luues toitaineid täis tsoone, kus ellu jäävad vaid kõige ainulaadsemad liigid. Kuigi Sericosura ämblikud on esimesed, keda on nähtud toitumas metaanist elatuvatest mikroobidest, ei ole nad selles osas ainsad.

Ka toruussid (tube worms) ja käsnad on teadaolevalt sarnaste mikroobsete partneritega seotud. Arvestades süvavee olulist rolli metaani sidumisel, usub Goffredi, et neid ämblike asustavaid mikroobe võiks ühel päeval kasutada ka saastatud vee puhastamiseks teistes keskkondades. Uued Sericosura liigid on pisikesed – vaevu 1 sentimeetri pikkused – ja peaaegu läbipaistvad, mis piirab nende liikumisvõimet.

Kõik kolm uuritud liiki avastati erinevatest piirkondadest Lõuna-California ja Alaska vetes, mis viitab nende väga lokaalsele levikule. Nende paljunemine on sama kummaline kui nende toitumine. Väikese keha tõttu on paljud elundid kolinud nende jalgadesse. Paaritumise ajal paiskab emane sadade kaupa mune põlvedest välja, mida isane kogub ja hoiab enda ümber jalgade külge mähitud kotikestes – otsekui käevõrudes.

Kui munad kooruvad, algab uus elutsükkel. Isa keha küljes elavad bakterid kanduvad üle vastsetele, andes neile hetkega sisseehitatud toiduallika. Goffredi meenutas, et süvamere ökosüsteemi ei saa käsitleda ühetaolise tervikuna – see on piirkonniti erinev ja paljud loomad on seotud kindlate elupaikadega merepõhjas.

Kui otsustatakse hakata merepõhja näiteks kaevandama, peab olema äärmiselt ettevaatlik. Me ei tohi põhjustada pöördumatut kahju elupaikadele, mida mujal maailmas ei leidu.

Allikas: Interesting Engineering