Chris Martinson: ballistilised katsed näitavad, et Charlie Kirki tabanud lask ei saanud tulla ametlikult väidetud suunast

Peeter Proos | Vanglaplaneet

Redactedi saates rääkis analüütik Chris Martinson oma meeskonna tehtud ballistilistest katsetest, mille eesmärk oli kontrollida, kas Charlie Kirki tulistamise kohta avaldatud videokaadrites nähtavad detailid on füüsikaliselt seletatavad. Uurijad keskendusid eelkõige kahele küsimusele: miks purunes Kirki kaelakett ning miks tema särk vahetult pärast tabamust nii ebatavaliselt käitus.

Nende küsimuste kontrollimiseks ehitas uurimisrühm võimalikult täpse katsemudeli. Inimkeha jäljendamiseks kasutati ballistilist želatiini, mida kasutatakse ka kohtuekspertiisis kuuli mõju modelleerimiseks.

Ballistilisele želatiinplokile asetati T-särk ning selle alla samasuguse suuruse ja paksusega kaelakett koos ristiga, mis vastas võimalikult täpselt videokaadrites nähtud Charlie Kirki kaelaketile. Seejärel tulistati plokki suure nurga alt .30-06 kaliibriga vintpüssiga, sest Martinsoni hinnangul vastab just selline trajektoor kõige paremini sellele, kuidas Kirk võis tabamuse saada.

Kogu katse filmiti ülikiire kaameraga, mis salvestas umbes 460 000 kaadrit sekundis, võimaldades analüüsida tabamuse mõju ülima täpsusega.

Martinsoni sõnul purunes kaelakett kõigis kuues katses. Samuti käitus T-särk peaaegu samamoodi nagu avalikkusele näidatud videokaadrites.

Tema sõnul on selle põhjuseks suure energiaga kuuli tekitatud ajutine õõnsus ehk niinimetatud kavitatsioon. Kui kuul liigub suure kiirusega läbi pehmete kudede, kandub sinna väga suur energia. Kuna vedelikud ei anna kokku surumisel peaaegu üldse järele, kandub kuuli energia hetkega ümbritsevatesse kudedesse, paisutades need korraks väljapoole ning see põhjustabki särgi paisumise.

Martinsoni hinnangul näitasid katsed, et nii särgi ebatavaline liikumine kui ka kaelaketi purunemine on sellise tabamuse korral füüsikaliselt täiesti võimalikud.

Lisaks kaelaketi ja särgi käitumise uurimisele viis Martinsoni meeskond läbi hulga täiendavaid katseid, kasutades seajalgu ja muid bioloogilisi materjale, et hinnata .30-06 kuuli läbistusvõimet.

Tema sõnul ei õnnestunud neil üheski katses saavutada olukorda, kus selline kuul oleks peatunud üksnes pehmetes kudedes või isegi suuremates luudes. Ka mitmekümne sentimeetri paksusest koest lendasid tema sõnul kuulid probleemideta läbi.

Selle põhjal jõudis Martinson järeldusele, et kui Charlie Kirki tabas tõepoolest .30-06 kaliibriga kuul, ei saanud see tulla ametlikus versioonis kirjeldatud suunast, kuna sellisel juhul oleks kuul pidanud läbima kaela täielikult ega oleks saanud kehasse pidama jääda.

Tema hinnangul sobib paremini hüpotees, et lask tuli hoopis kõrgemalt ja teise nurga alt, mille korral oleks kuul liikunud kehas pikema trajektooriga ning võinud sinna pidama jääda.

Martinson rõhutas, et tehtud katsed ei võimalda kindlaks teha, kes tulistas või milliselt hoonelt lask tegelikult tehti.

Tema oletus põhineb ballistilistel katsetel ning hiljem avalikkuse ette jõudnud videokaadritel, kus tema sõnul on näha valges riietuses inimest ühe teise hoone katuselt lahkumas. Ta peab seda võimalikuks uurimissuunaks, kuid mitte lõplikuks tõendiks.

Samuti märkis Martinson, et ametivõimud ei ole avaldanud kogu nende käsutuses olevat videomaterjali ega piisavalt infot kuuli kohta, mis võimaldaks sõltumatutel uurijatel sündmust täpsemalt rekonstrueerida.

Martinson ütles intervjuus, et oleks soovinud näha põhjalikumaid lahangutulemusi ning täpsemaid andmeid kasutatud kuuli kohta. Tema sõnul võimaldaks see katseid märksa täpsemalt korrata ning erinevaid sündmuskäike põhjalikumalt kontrollida.

Martinsoni hinnangul selgitavad tema meeskonna katsed usutavalt kaelaketi purunemist ja särgi käitumist, kuid ei lahenda kõiki Charlie Kirki tulistamisega seotud küsimusi. Tema sõnul on juhtumi puhul endiselt mitmeid olulisi küsimusi, millele pole avalikkus seni ammendavaid vastuseid saanud.