“Üle poole neist ristmikest asusid Põhja-Tallinnas või kesklinnas. Kõige ohtlikumad olid kohad, kus autodel on suurem liikumiskiirus ja pöörded tehakse suure hooga üle kergliiklustee,” selgitas Kari Vikerraadio saates “Huvitaja”.
Magistritöö järgi ei määra ristmiku ohtlikkust üksnes õnnetuste arv, vaid ka liikluskorraldus. Kõige probleemsemates kohtades satuvad samale alale autod, jalgratturid, elektritõukeratturid ja jalakäijad ning nende liikumisteed lõikuvad lühikese vahemaa jooksul.
Autor leidis, et eriti keeruliseks muudavad olukorra laiad pöörderaadiused, mis võimaldavad autojuhtidel ristmikku läbida suurema kiirusega, samuti halb nähtavus ning lahendused, kus kergliiklustee ületab sõiduteed vahetult pärast pööret. “Auto saab remonditöökojas korda teha, aga inimest kokku lappida on märksa raskem,” ütles töö autor.
Uurimuse kohaselt on ristmikel oluline roll ka selles, kuidas inimesed riske tajuvad. Elektritõukerattaga liikudes jõuab ristmikuni sageli suurema kiirusega kui jalgrattal ning pidurdusmaa võib osutuda oodatust pikemaks.
Analüüsi järgi osutus kõige ohtlikumaks Endla tänava, Tehnika tänava ja Luise tänava piirkonna ristmik Kristiine keskuse lähedal. Kari sõnul koonduvad seal mitmed riskitegurid: autode suured pöördekiirused, lai ristmik ning kergliiklustee, mis läbib mitut sõidurada. “See on ristmik, mida mina kergliiklejana ületama ei läheks,” ütles ta.
Kari rääkis, kuidas autojuhid tunnetavad laial ristmikul sageli rohkem ruumi ning kipuvad kiirendama, samal ajal kui jalgratturid ja elektritõukeratturid peavad jälgima mitut liiklusvoogu korraga.
Kuigi magistritöö keskendub eeskätt infrastruktuurile, rõhutab autor, et õnnetusi ei põhjusta ainult teede projekteerimine. Tema hinnangul erineb jalgratturite ja elektritõukeratturite riskikäitumine märgatavalt. Elektritõukerataste suurem kiirus ja kiirem kiirendus võivad panna juhid oma pidurdusmaad valesti hindama. “Inimene ei saa aru, kui palju varem tuleb pidurdada, et ristmikul kellelegi otsa ei sõidaks või ise ei kukuks,” ütles Kari. Samuti liiguvad elektritõukerattad sageli mitu korda kiiremini kui jalakäijad, mistõttu võivad ootamatud kohtumised kõnniteedel ja ristumiskohtades kiiresti ohtlikuks muutuda.
Magistritöö järeldab, et liiklusohutuse parandamisel tuleks keskenduda eelkõige ristmike ümberkujundamisele. Autori hinnangul aitaksid õnnetusi vähendada lahendused, mis eraldavad erinevad liiklejad füüsiliselt, parandavad nähtavust ja sunnivad sõidukeid ristmikel kiirust alandama. Ühe näitena tõi ta välja Kristiine piirkonda kavandatud kergliiklustunneli, mis võimaldaks jalakäijatel ja ratturitel ületada raudtee ilma autoliiklusega ristumata.
Samas rõhutab ta, et kõiki ristmikke ei ole võimalik tunnelite või viaduktidega ümber ehitada, sest need on kulukad lahendused. Seetõttu tuleb otsida ka lihtsamaid lahendusi, näiteks vähendada pöördekiirusi, parandada nähtavust ning kujundada ristmikud selliselt, et liiklejatel oleks rohkem aega üksteist märgata ja reageerida.
Magistritöö seob Tallinna olukorra laiemate liikuvustrendidega. Elektritõukerataste ja muu mikromobiilsuse kiire levik on suurendanud kergliiklejate arvu, kuid taristu ja liikluskorraldus ei ole kõikjal sama kiiresti muutunud. Autori hinnangul tähendab see, et ristmike projekteerimisel tuleb üha enam lähtuda nn andestava liiklussüsteemi põhimõttest, kus inimlik eksimus ei vii raske liiklusõnnetuseni.
Tema sõnul ei saa liiklusohutust parandada ainult liiklejate käitumist muutes. Sama oluline on kujundada linnaruum selliselt, et ohtlikke konfliktpunkte tekiks võimalikult vähe ning erinevatel liiklejatel oleks üksteise märkamiseks ja reageerimiseks piisavalt aega.