Tartu Ülikooli kliimauuringute keskuse kaasprofessor Marko Kaasik juhib tähelepanu: hiiglaslikud maismaatuulikud on jõudnud Eestisse kiiremini, kui teadus on jõudnud nende võimalikke tervisemõjusid lõpuni uurida. Just see teadmiste lõhe on tekitanud elava vaidluse nii teadlaste, poliitikute kui ka kohalike elanike seas.
Küsimus pole ainult selles, mida inimene kuuleb, vaid ka selles, mida tänased mõõtmisviisid üldse suudavad tuvastada.
Kui seni kehtinud reeglid põhinevad varasemal, väiksemate tuulikute tehnoloogial, võib osa vastuseid alles ees oodata.
Seadustest ja regulatsioonidest rääkides tekib kohe mitu põhimõttelist küsimust: Mida me üldse mõõdame? Standardne metoodika on piiratud kuuldava heliga. Suuremate tuulikute tekitatud õhuvõnked on aga madalama sagedusega ja tänapäevased tavamikrofonid ei suuda neid korrektselt tuvastada. Kelle peal me katsetame? Kui riik lubab püstitada hiidrajatisi enne, kui teadus on loonud uued mõõtmisstandardid ja tervisenormid, siis kas me mitte ei tegutse täielikus teadmatuses?
Jälgides diskussiooni tuuleparkide tervisemõju käsitlevate uuringute üle, on selge, et meil napib teadmisi nii infraheli mõjude kui ka mõõtmismeetodite kohta. Ettevaatuspõhimõttest lähtudes tuleks seniks peatada üle 150-meetrise tipukõrgusega tuulikute projektid ning suunata arendus pigem meretuuleparkidele. Enne uute suurte otsuste tegemist tuleks esmalt täita need teadmiste lüngad põhjalike alusuuringutega.
Allikas: