Poliitilises ladvikus räägitakse rohepöördest kui millestki paratamatust ja õilsast. Kui aga vaadata otsa globaalsele reaalsusele ja elementaarsele loogikale, avaneb hoopis teine pilt: Euroopa Liit ja selle sabas sörkiv Eesti on tormamas majanduslikku enesetappu, millest ülejäänud maailm vaid võidab.
Kui USA More president Donald Trump teatas oma kuulsaks saanud loosungiga „Drill, baby, drill“, et lõpetab rohesubsiidiumide raiskamise ja seab esikohale Ameerika tööstuse, tembeldati ta Euroopa peavoolumeedias kohe tagurlikuks kliimaeitajaks. Kuid Trumpi loogikas on midagi, mida Brüsseli koridorides napib: puhas pragmaatilisus. Ta mõistab, et riigi tugevus ja inimeste heaolu seisnevad odavas energias ja tugevas tööstuses, mitte utoopiliste eesmärkide tagaajamises.
Globaalne tilk meres
Vaadakem numbreid, millest Brüsselis eelistatakse vaikida. Euroopa Liit annab kogu maailma CO₂ heitmetest vaevalt 6–7 protsenti. Eesti osa sellest on absoluutne null koma null midagi.
Isegi kui me Eestis paneksime hommepäev kinni viimsegi tehase, keelustaksime sisepõlemismootorid ja koliksime tagasi rehetubadesse, ei muutu globaalses kliimas mitte midagi. Samal ajal kui Euroopa endal särki seljast rebib, ehitavad Hiina ja India igal nädalal uusi kivisöe- ja gaasijaamu. Meie ohverdus on globaalses pildis tühi tilk meres, kuid meie endi rahakotile on see surmahoop.
Rohelise pettuse maksab kinni tavaline inimene
Kõige absurdsem on väide, et rohepööre loob uusi ja tasuvaid töökohti. Tegelikkus on vastupidine. Range regulatsioonide rägastik, CO₂ kvoodid ja tehislikult kõrgeks kruvitud energiahinnad teevad Euroopa ettevõtted maailmaturul konkurentsivõimetuks.
Tootmine ei kao maailmast kuhugi – see lihtsalt kolib Euroopast ära riikidesse, kus keskkonnanõudeid ei eksisteeri. Seda nimetatakse viisakalt „süsinikulekkeks“, kuid maakeeli on see Euroopa tööstuse teadlik hävitamine ja töökohtade kinkimine Aasiale või Ameerikale.
Ja kes selle lõpuks kinni maksab? Ikka tavaline Eesti inimene. Me maksame seda kinni ülikõrgete elektriarvete, uute absurdsete automaksude ja kohustusega ehitada oma kodud sadade tuhandete eurode eest „liginullenergiaga“ hooneteks. Meilt nõutakse tulevikutehnoloogiate ostmist, mida pole veel olemaski või mis ei suuda meie kliimas tagada stabiilset varustuskindlust hetkel, kui tuul ei puhu ja päike ei paista.
Utoopia versus reaalsus
Euroopa ametnikud kaitsevad oma suunda jutuga „eeskuju näitamisest“. Brüsselis elatakse siiras usus, et kui Euroopa end piisavalt vaeseks piitsutab, järgneb meile vaimustunult kogu ülejäänud maailm. See on ajaloolise naiivsuse tippvool. Washingtonis, Pekingis või New Delhis ei hakka keegi oma majanduskasvu ega geopoliitilist mõju ohverdama euroopaliku südametunnistuse piinade leevendamiseks. Vastupidi – nad kasutavad Euroopa vabatahtlikku taandumist ära, ostavad siit odavalt kokku hääbuvaid tööstusharusid ja müüvad meile tagasi neid samasid päikesepaneele ja elektriautosid, mida me endale seadustega kohustuslikuks teeme.
Nii olemegi jõudnud punkti, kus ideoloogia on lõplikult seljatanud matemaatika. Trumpi ja teiste pragmaatikute retoorika võib Euroopa eliidile tunduda vulgaarne, kuid see põhineb karmil tõel: maailmas maksab reaalselt toodetud energia ja käega katsutav majanduslik jõud, mitte paberile maalitud kliimaeesmärgid.
Senikaua, kuni Euroopa liidrid ja Eesti poliitikud keelduvad seda tõika tunnistamast, jätkub triiv perifeeriasse. Lõpptulemusena riskime muutuda unikaalseks globaalseks eksperimendiks – puhta õhuga vabaõhumuuseumiks, kus vaesunud elanikkonnal on küll eeskujulikud süsinikuarvutused, kuid puudub tööstus, mis seda kõike ülal peaks.
Rainis Lipstok