Oma värskes teadustöös vaagisid Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadlased Michel Poulain ja Anne Herm kriitiliselt pikaealisuse tagamaid ning tõdesid, et eluea pikendamist ei saa taandada lihtsatele käskudele ja keeldudele. Järelduseni jõudmiseks võtsid nad vaatluse alla varasemad uuringud tervena vananevate inimeste, saja-aastaste ja pikaealiste kogukondade kohta.
Uuringutest joonistub välja selge muster: mõõdukas füüsiline koormus ja tasakaalustatud toitumine vähendavad krooniliste haiguste ning varase surma riski ja pikendavad tervena elatud aastaid, kuid ei pruugi iseenesest nihutada inimese maksimaalse eluea piiri. Seda ilmestavad ka saja-aastaste inimeste elulood, mis on sageli üsna vastuolulised. Nende elus on tihti esinenud ebatavalisi dieete või pikki raskuste ja puuduse perioode.
Selle nähtuse taga on pikaajaliste harjumuste ja elukeskkonna tihe põimumine. Teadlaste sõnul peitub seletus asjaolus, et näiteks suure pikaealiste arvuga piirkondades ehk niinimetatud sinistes tsoonides ei ole oluline mitte higistamine spordisaalis, vaid igapäevastesse toimetustesse lõimitud mõõdukas liikumine, näiteks kõndimine ja majapidamistööd. Samuti on nende inimeste toidulaud olnud elu jooksul pigem kasin ja stabiilne.
Olulise tegurina koorus uuringust välja sotsiaalse võrgustiku ja psühholoogilise säilenõtkuse roll. Tugev perekondlik tugi ja oskus igapäevase stressiga toime tulla aitavad säilitada emotsionaalset tasakaalu ka väga kõrges eas. Äärmuslik pikaealisus kujunebki välja kogu elukaare jooksul geneetiliste eelduste, keskkonna ja sotsiaalsete tegurite ühises vastasmõjus, millele lisandub alati ka omajagu elulist õnne. Seega ei tee meid pikaealiseks mitte neli nädalat ranget terviserežiimi, vaid pidev ja mõõdukas kohanemine elu enesega.
Uurimistöö tulemustest kirjutavad teadlased ajakirjas Minerva Medica.