Vasakliberaalid suruvad järjest jõulisemalt sõnavabadust maha ja tugevdavad tsensuuri haaret. Saksamaa ja Ühendkuningriik keelasid „vastuoluliste“ teemade pärast märulifilmi “Citizen Vigilante” näitamise. Elon Musk astus seejärel vastu uuskommunistide laamendamisele ning laadis filmi üles X-i.
Film räägib endisest USA More armee ohvitserist Michael Sandersist, kes kolib Euroopa linna, filmivõtted toimusid Horvaatias, ning pettub täielikult immigrantidest kurjategijate leebes kohtlemises ja ohvrite kaitsetus olukorras.
Ta hakkab tegutsema vapra tasujana, kes nuhtleb omakohtu korras sümboolse karistusega pääsenud kaabakaid ja korrumpeerunud ametnikke. Film algab stseeniga, kus sisserändaja pussitab noort ema tema poja silme all, ning sisaldab muu hulgas stseene grupivägistajate karistamisest.
„Kodanik Tasuja“ on mittelineaarne, pulp-stiilis, otse kaamerasse räägitud monoloogidega film, mis puudutab teravalt kaasaja Euroopa tegelikkust: massiimmigratsioonist tulenevat vägivalla kasvu ja õigussüsteemi täielikku läbikukkumist. See on julge, provotseeriv ja paljude jaoks silmiavav teos.
Tunnustame filmi tegijaid, kes on oma loomingus suutnud inimeseks jääda ega allu globalistide türanniale. Tunnustada tule ka Elon Muski, kes võitleb vahvasti sõbavabaduse eest. Filmi saab vaadata Elon Muski X-i kontolt, hetkel on vaadatud juba 11,6 miljoni korda).
Kes on filmi lavastaja Uwe Boll? Uwe Boll on saksa režissöör, stsenarist ja produtsent, kes on filmimaailmas üks vastuolulisemaid tegelasi. Ta on tuntud kui väga otsekohene ja süsteemivastane filmitegija, kes sageli ignoreerib Hollywoodi poliitilist korrektsust.
Mida ta varem on teinud? Boll sai laiemalt tuntuks 2000ndatel, kui ta lavastas hulga videomängudel põhinevaid filme. Need filmid said kriitikutelt sageli halbu hindeid, kuid kujunesid kultusfilmideks ja kogusid korraliku publiku.
Tuntumad nendest on “House of the Dead” (2003), “Alone in the Dark” (2005), “BloodRayne” (2005), “Postal” (2007) – üks tema provokatiivsemaid ja musta huumoriga filme, “In the Name of the King” (2007), “Far Cry” (2008), “Rampage” (2009) ja selle järjed.
Kokku on ta lavastanud üle 30 filmi, enamasti madala eelarvega märuli-, õudus- ja põnevusfilme. Viimastel aastatel on ta teinud ka poliitiliselt teravamaid ja ühiskonnakriitilisemaid teoseid.
Hoiatus: film ei sobi kindlasti lastele, vaskpoolitsevatele veidrikele ega nõrganärvilistele eidekestele.
Vaadake, levitage, selgitage ja arutage. Tõde ei saa igavesti tsensuuriga kinni mätsida. See film näitab, mis Euroopas punaste lurjuste hirmuvalitsuse all tegelikult toimub.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 26.06.2026