Eurostati värske hinnataseme indeks kinnitab kurba tõde – Eesti vaesumine jätkub. Sama ostukorv, mis ELi keskmisena maksab 100 eurot, on Islandil ja Šveitsis üle 170 euro, Soomes ja teistes Põhjamaades 120–140 euro ringis. Eestis on Balti riikide kõige kõrgemad hinnad ja elukalliduse tõus jätkub. 2025. aasta andmetel on Eesti jõudnud ligikaudu ELi keskmisele tasemele või veidi üle selle.
Samal ajal on Eesti palgad jäänud idabloki tasemele. Tulemus on karm: ida palgad, lääne hinnad. Inimesed tunnevad iga päev, kuidas toit, kommunaalkulud, üür ja teenused söövad üha suurema osa palgast. Ostujõud langeb, säästud sulavad ja noored pered ei saa enam endale kodu ega lapsi lubada. See on klassikaline vaesumise tee.
Erilist tähelepanu väärib võrdlus Läti ja Leeduga. Mõlemas riigis on hinnatase oluliselt madalam – umbes 17–18 protsenti alla ELi keskmise. Seal ei ole elu nii hull nagu Eestis. See fakt lükkab ümber mugavad vabandused. Kui Läti ja Leedu suudavad hoida madalamat hinnataset, siis ei ole süüdlaseks ei Putin ega Brüssel.
Süüdi on kohalikud mõttehiiglased – Tallinna liberaalsed majandusgurud, oravajõugu poliitikud ning nende eksperdid, kes on aastakümneid surunud peale rohepoliitikat, energiahindade tõstmist, bürokraatia kasvatamist ja Eesti tööstuse metoodilist hävitamist.
Just nemad sulgesid odavad elektrijaamad, ehitasid tuulikuid, tõstsid maksukoormust ja avasid uksed odavale tööjõule, mis hoiab palgad madalal, samal ajal kui hinnad kerkivad lääne tasemele. See pole juhus, see on teadlik poliitiline valik.
Eesti vaesumine ei ole vältimatu. See on kohaliku eliidi läbikukkumise tagajärg. Seni kuni meie majanduspoliitikat juhivad globalistidest ideoloogid, mitte Eesti rahvuslikud huvid, jätkub tavalise eestlase vaesumine. On ülim aeg•
•
More see poliitika välja juurida.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 26.06.2026