
-
Teadusrubriigis selgitab Marek Strandberg, kuidas golfi hoovus mõjutab Eesti kliimat.
-
Gröönimaa sulamine võib hoovust nõrgendada, mis muudaks Eesti kliima Siberi sarnasemaks.
-
Teadlased ei pea sel sajandil golfihoovuse seiskumist tõenäoliseks, kuid muutused on võimalikud.
Strandberg selgitab, et golfi hoovus kannab Atlandi ookeanis sooja vett Gröönimaa suunas. Seal jahtub pinnal voolav soe vesi, muutub soolasemaks ja raskemaks, vajub sügavamale ning pöördub seejärel süvavee hoovusena tagasi lähtesuunda – see moodustab omamoodi üleilmse konveieri. Just see sooja vee ja õhumasside liikumine on üks põhjus, miks Eesti kliima on pehmem kui näiteks Siberis, kus osad väga külmad piirkonnad asuvad meist isegi lõuna pool.
Ühe hüpoteesi järgi võib golfi hoovuse seiskumise või märgatava nõrgenemise põhjustada Gröönimaa ulatuslik sulamine. Kui sulavesi toob hoovuse lõpuossa palju magedat vett, muutub see lahjemaks ja kergemaks – see ei vaju enam põhja, mis aga on konveieri toimimiseks hädavajalik. Nii võibki süsteem häiruda. Küsimus: kas kui miski kaob, võib selle asemele tulla midagi uut ja huvitavat.
Strandberg vastab, et kliimasüsteem ongi täis võnkumisi: kõigub nii atmosfäär kui ka ookeanid. Kui golfi hoovus seiskuks või nõrgeneks, muutuks Eesti kliima natukene Siberi laadsemaks: talved oleksid tõenäoliselt külmemad, mõnes kohas võiks isegi kujuneda igikelts ning meie senine põllumajandusviis ei pruugiks enam toimida.
Muutuksid ka vee režiimid mandritel, sest soojenevas kliimas lisandub põhjapoolkeral jõgede kaudu ookeani rohkem vett. Strandberg rõhutab, et tegemist on väga keerulise ja «näppude peal» raskesti arvutatava ülesandega, kuid teadlased on seda uurinud.
Praegune hinnang on, et isegi kui Maa keskmine temperatuur jätkab tõusu, ei näe me 21. sajandi jooksul golfi hoovuse täielikku seiskumist – ehkki muutused on võimalikud.
Tuuakse sisse teema, et osa teadlasi peab praegust ajajärku jäävaheajaks ning pika aja jooksul võib olla oodata uut suurt jääaega. Selles valguses näiks golfi hoovuse kadumine justkui kinnitavat sellist teooriat. Strandberg nõustub, et oleme jääaja vaheajal, mille kestust ei osata ennustada, kuid lisab, et kõikide teadaolevate jääaegadega võrreldes on praegune süsihappegaasi hulk atmosfääris vaieldamatult kõige kõrgem.
Seetõttu ei ole üldse kindel, kas tulevased jääajad korduvad samas rütmis nagu varasematel geoloogilistel ajastutel.
Kuku rubriiki «Selge pilt» toetab teaduse populariseerimise riiklik projektikonkurss ning lubatakse, et järgmisel nädalal vastatakse uutele küsimustele.
