Istudes voodiserval, sikutasin vastumeelselt jalga sukkpükse. Ta oli olnud unustamatu, Ta oli suurepärane ja muinasjutuline!

Ta tegi mind heatujuliseks, Ta rahuldas mind, tegi justkui nooremaks.

Ma kohtasin Teda aastate eest. Aga praegu kohtume pea igal ööl ja ma tunnen Temast ainult puhast naudingut.

Kord ütles ema , et see juhtub kõigi inimestega ja et selline see elu juba kord on. Tookord olin ma veel väike tüdruk. Aga nüüd vanemana elasin ma üle mitmeidki tormilisi eluhetki, mitmeid unetuid öid ilma Temata.

Neil unetutel öödel seisis mu voodi kõrval kauss pisaratega. Need olid minu jaoks ööd täis tühjust. Ma unistasin ja ootasin et Ta tuleks.

Ta õpetas mind lootma ja ootama igat kohtumist Temaga, sest alati kui Ta oli hommikul lahkunud tundsin endas pulbitsevat taas elujõudu ja energiat…

Aga ilma temata oli halb. Väga halb. Päeval pärast ööd Temata tuikusin toast tuppa nagu zombi. Ainult mõte Temast takistas mind päriselt zombistumast.

Lõpuks läksin otsima abi arsti juurest. See hüüatas et “oh häda!” ja vehkis kätega. Aga mida enamat suudabki meditsiiniinstituudi kolmanda kursuse tudeng!

Kui Ta lõpuks siiski tuli, palusin ma Jumalat et Ta enam kunagi ei lahkuks. Sest ajast pole Ta enam ära kadunud – see kaunis, magusalt ergastav, värskendav UNI!!!