“Kulla Gina, ma olen tavaline, mittemidagiütlev grusiinlane. Minu nimi on Givi. Ma olen õnnelik, et te saabusite meie vabariiki. See on suur au meie rahvale. Ma tahaksin teile teha ühe väikese tagasihoidliku kingituse.”

Ja annab filminäitlejale üle väga kalli briljantidest kaelakee.

“Öelge, palun, mis ma teile võlgnen? See on nii kallis kingitus,” lausub näitlejatar imestunult.

“Mulle pole midagi vaja,” vastab Givi. “Ainult üks pisike palve! Ma tulen teid koos oma sõpradega saatma, kui te ära sõitma hakkate. Enne lennukisse istumist öelge palun: “Givi, head aega!” ja saatke mulle õhusuudlus.”

“Olen nõus!” lausub Gina.

Lennuväljal on saatjaid palju. Givi koos sõpradega tungleb näitleja lennuki juures.

Ja äkki tuleb Ginale meelde väikese grusiinlase palve. Ta vaatab rahvahulgas otsivalt ringi, märkab Givit ja hüüab:

“Givi, head aega! Head aega, Givi!” Ja saadab mehele õhusuudluse.

Givi vaatab tema poole ja karjub valjult, et kõik kuuleksid:

“Sõida ära! SÕIDA JUBA ÄRA! Sa oled mind ära tüüdanud!!!”