Postimehe juhtkiri „Brüssel moonutab turumajandust“ tabas naelapead, ent olukord on tegelikult veelgi naeruväärsem ja õõvastavam, kui esmapilgul paistab. Euroopa Liidu direktiiv, mis sunnib alates käesoleva juuni lõpust Eesti börsifirmasid arvestama „vähem esindatud sooga“, on klassikaline näide sellest, kuidas ideoloogiline soohämarus varjatakse naiste kaitsmise loori taha. Lihtsameelsed ajakirjanikud ja poliitikud lähevad kergesti demagoogia õnge.
Direktiivi siduvas tekstis sõna „naised“ praktiliselt ei esine. Seal kasutatakse järjekindlalt udust väljendit „vähem esindatud sugu“ (inglise keeles underrepresented sex). Sõna „naised“ ilmub vaid preambulis, kus mainitakse, et praegu on naised „enamasti“ see vähem esindatud sugu. Just nimelt – enamasti. See „enamasti“ ongi salauks, mille kaudu hiljem lipsavad sisse Kristina Kallasele teadaolevad libasoolised ja muud sotsiaalselt konstrueeritud veidrused.
Riigikogus arutati direktiivi, kuid sugude olemus jäi täielikult selgusetuks. Keegi ei julgenud selgelt ja arusaadavalt vastata küsimusele: mis see sugu täpsemalt on? Mis on selle bioloogiline või psühholoogiline alus?
Hämarusejüngrid ei lasknud end sellest häirida. Nad hääletasid uuskommunistliku jama poolt oktoobrilapse entusiasmiga, ehkki tegemist pole teadmiste ega empiirikaga. Tegemist on religiooniga. Usuga, et kui Brüssel midagi keelab ja käsib, muutub see automaatselt tõeks.
Uuringud ei suuda leida põhjuslikku seost soolise kvoodi ja ettevõtte kasumlikkuse vahel. ILO raport tunnistab sama. Aga mis sellest? Aastasadade pikkune kogemus, et turumajandus valib juhte võimekuse, mitte bioloogilise või ideoloogilise tunnuse järgi, on reaktsionääride jutt. Kaja Kallase monumentaalset naisnurjumist justkui polekski olnud.
See on klassikaline vasakliberaalne kinnisidee: usk, et keskvõim on targem kui turg, targem kui omanikud ja targem kui loodus ise. Brüsseli tarkusevürstid arvavad end olevat turumajanduse mehhanismidest üle.
Nüüd peavad Harju Elekter, Tallinna Vesi, Nordecon ja teised Eesti ettevõtted hakkama mõõtma, kas neil on paras ports „õiget sugu“ nõukogus. Kui parim kandidaat jääb ukse taha, sest tal on vale sugu, siis on see õilsa ideoloogia poolt nõutud ohver.
- aastal teadis Eesti riik veel, et sellised kvoodid ei sobi. Reformierakond ütles toona Euroopale selgelt ei. Nüüd, olles jälle võimul, tegid nende põhimõtted läbi soovahetuse kiiremini kui transsooline aktivist lõikuslaual. Liberaalne poliitika ongi selline – põhimõtted on painduvad nagu hälviku sooidentiteet.
Tegelikult ei ole siin eesmärgiks paremad majandustulemused. Eesmärk on võim. Võim määratleda, mis on sugu. Võim sundida erasektorit ideoloogiliselt alluma. Võim karistada neid, kes keelduvad mängust osa võtmast. Ja kui majandus kannatab, süüdistatakse ikka patriarhaati ja ebapiisavat mitmekesisust.
Postimees on õigesti märkinud, et tegu on turumajanduse moonutamisega. Aga olgem ausad: tegu on terve mõistuse moonutamisega. Kui riigikogu saalis ei suudetud selgitada, mida „vähem esindatud sugu“ üldse tähendab, ent hääletati sellest hoolimata poolt, siis oleme jõudnud punkti, kus ideoloogia on mõistuse täielikult võitnud.
See ei ole enam Euroopa Liit kui majanduskoostöö projekt. See on ideoloogiline impeerium, mis usub, et suudab direktiiviga muuta bioloogiat, majandust ja inimloomust. Hämarusejüngrid naudivad hetke võitu. Reaalsus tuleb aga alati lõpuks arveid klaarima. Küsimus on vaid selles, kui kalliks see sonimine Eesti rahvale maksma läheb.
Sven Sildnik
Sisepaguluses, 23. juuni 2026