Kermo, 34-aastane tarkvarainsener, prokuröride partei poolehoidja ja võitlev ateist, vihkas jaanipäeva sügavalt. Tema jaoks oli see okultismi apoteoos – massiline kollektiivne hullumeelsus, kus täiskasvanud inimesed hüppasid tule üle, et „kurje vaime eemale peletada“, ja korjasid üheksa lille, et unes meest leida. „See on ju puhas nõiakunst!“ pomises ta igal aastal endale hoburaud-vuntsidesse. „Paganlik eelarvamus, mis takistab ratsionaalset mõtlemist.“
Sel aastal oli olukord kriitiline. Vend kutsus teda „vähemalt tule äärde“ ja ema saatis häälsõnumi: „Too kask tuppa, muidu jääd ilma viimasestki elujõust!“ Kermo seisis korteris, käes telefon ja avatud Wikipedia leht „Midsummer rituals“. Doomscrollida või põgeneda? See oli maailmavaadete sõda.
„Ma ei allu massipsühhoosile,“ otsustas ta. Kell 18.00 saabus esimene kompromiss: ta läks välja, aga ainult ironiseerima. Sõbrad olid juba lõkke kokku kuhjanud nagu vahvad inkvisiitorid. „Tule hüppa üle, see toob õnne!“ karjus keegi. Kermo naeris valju häälega. „Õnn on statistiline anomaalia, mitte leekide füüsika!“ Siiski – et vältida sotsiaalset isolatsiooni – viskas ta tulle ühe kuiva oksa. „Tegelikult ohverdan ratsionalismi altarile,“ mühatas ta.
Kell 22.00 süvenes kriis. Tüdrukud läksid metsa sõnajalaõit otsima. „Üksinda, hirmu tundmata!“ Kermo mõtles: „See on ju ohtlik – öösel metsas ringi uidata, pealegi lakkutäis peaga. Klassikaline darwinistlik looduslik valik.“
Aga uudishimu, mõistagi teaduslik, viis ta metsarajale. Ta seisis pimedas kuusikus, taskulamp käes, ja mõtles valjusti: „Kui ma nüüd leian selle müütilise õie, siis on kõik läbi. See oleks paradigma muutus.“ Mõistagi ei leidnud ta midagi, ainult jaaniussi, mis teda korralikult ehmatas. „Bioluminestsents, mitte must maagia!“ kuulutas ta võidukalt pehkinud kännule.
Koju jõudes oli kell 01.00. Emotsioonid keesid. „Võib-olla üks õlu aitab. Alkohol on ju kemikaal, mitte rituaal,“ arutles ta. Jõi kaks. Siis kolm. Siis veel… Kell kolm hommikul seisis ta rõdu piirdele toetudes vaevalt jalul ja vaatas, kuidas kaugemal tuled ikka veel põlesid. „Kui ma need lõkked ära kustutaksin, kas ma päästaksin inimkonna vaimupimedusest?“ Ta fantaseeris korraks, kuidas ta tuletõrjuja kostüümis saabub ja teadusliku loenguga rahva mõistusele kutsub.
Lõpuks tegi Kermo kompromissi, mida ta endale ei tunnistanud. Salaja korjas ta rõdu alt üheksa rohukõrt, pani „teadusliku kontrollrühma“ padja alla ja läks magama. Hommikul ärkas ta kerge pohmelusega, aga unenägu oli kummaliselt selge – keegi naeratas talle kelmikalt. „Juhus,“ ütles ta endale. Siis leidis ta padja alt ühe kaselehe, mille ta eile igaks juhuks põuetasku oli pistnud. Asi selge: „Kontrollrühm on saastunud!“
Kermo ohkas. „Sel aastal võitsid paganad ja nõiad. Aga järgmisel aastal… järgmisel aastal toon kaasa spektromeetri ja mõõdan jaanitule spektrit. Siis nad veel näevad.“ Ta teadis aga juba, et järgmisel aastal on ta jälle siin – üleolev, aga salaja lootmas, et midagi maagilist ikkagi juhtub. Sest isegi ateist vajab vahel usku millessegi, mida pole Exceli tabelis ega Feministeeriumi juhtkirjas.
Sven Sildnik
Sisepaguluses, 23. juuni 2026