Unilaste, kelle hulka kuulub ka lagrits (Eliomys quercinus), tegemisi uuritakse pesakastide abil, sest pesitsusajal kasutavad nad neid meelsasti. Samas rajavad nad pesi ka puuõõntesse ja urgudesse, mistõttu võib selline seire anda looma kohalolust vildaka pildi. Näiteks võib pähklinäpp (Muscardinus avellanarius), kes on samuti unilane, pooltel juhtudel kasti vältida. Lisaks võib neile tuginev hinnang jätta mulje, et pesitsusvälisel ajal loomi piirkonnas pole.
Kuna unilased liiguvad okstel, uurisid teadlased Itaalias Lääne-Alpides, kas oksale kinnitatud jäljetunnel aitab lagritsat ja pähklinäppi tuvastada tõhusamalt kui pesakast. Tunnelisse sisenedes määrduvad looma käpad oliivõli ja aktiivsöe seguga ning jätavad paberile jäljed, mille järgi saab määrata liigi ilma loomaga kohtumata.
Sarnaseid tunneli ja pesakasti võrdlusi on tehtud ka varem, kuid seni on katsetes kasutatud uusi pesakaste. See võib tulemust kallutada, sest loomadel võtab uue varjepaigaga harjumine aega. Nüüd kasutati aga 217 pesakasti, mis olid samas kohas püsinud üle kolme aasta, ning nende lähistele paigutatud jäljetunneleid.
Pesakastidest leiti 126 pähklinäppi ja 27 lagritsat. Jäljetunnel osutus lagritsa tuvastamisel oluliselt tõhusamaks: tunnelites registreeriti liiki 573 ja kastides 27 korral. Jäljetunnelid näitasid lagritsa kohalolu ka neis paikades, kus pesakastid seda ei kinnitanud. Ka pähklinäpi tuvastamise tõenäosus oli jäljetunnelis märksa suurem kui kaste seirates: tunnelites registreeriti liiki 728, kastides 126 korral. Käpajäljed näitasid sedagi, et mõlemad liigid on aktiivsed sügisest detsembrini, kui nad pesakaste enam ei kasuta.
Seega on jäljetunnel mõlema liigi tuvastamisel tõhusam kui pesakast. Tunneli kasutamine on lihtne ning looma häiritakse vähem. Pesakastid on siiski vajalikud unilaste sigimise ja demograafia uurimiseks, sest seal on loomi lihtsam tabada.
Lagritsat kohati sagedamini paikades, kus leidus rohkem kive ja surnud puitu, näiteks lamatüvesid ja tüükaid. See viitab varjekohtade ja toidurohkuse tähtsusele: kivide alla ja vahele saab varju pugeda ning surnud puit pakub elupaika selgrootutele, kellest lagrits toitub. Mõlemat liiki leidus rohkem põõsarohkes piirkonnas. Kui lagrits kasutas pesakasti, kohati samas piirkonnas pähklinäppi harvem, mis viitab liikidevahelisele konkurentsile.
Uuring ilmus ajakirjas European Journal of Wildlife Research.