Lääne konservatiivne liikumine tegi suure vea. Nad võitsid valimisi ja lõpetasid külma sõja, aga kaotasid koolid, meedia, filmi, kunsti ja noorte südamed. Täna näeme selle tulemust – uusi reegleid, mis ütlevad, mida tohib öelda ja mida mitte. Inimesi karistatakse vale arvamuse eest. See võigas protsess on jõudnud ka Eestisse.
Kuidas see juhtus? Vaatame ajalukku. Esiteks tegid nad vale valiku. 1950.–1980. aastatel keskendusid Ameerika konservatiivid peamiselt majandusele ja riigi poliitikale. Nad tahtsid madalamaid makse, tugevat riiki ja võitu kommunismi üle.
Seda nimetati kokkuleppeks traditsioonide, vabaduse ja kommunismivastase võitluse vahel. Nad võitsid palju valimisi. Aga nad jätsid täielikult tähelepanuta koolid, ülikoolid, raamatud, ajalehed, filmid ja muusika. Need valdkonnad jäid vasakpoolsete kätte juba 1960ndatel. Üks tark kommar ütles kunagi: kultuur kujundab tulevikku rohkem kui seadused. Konservatiivid unustasid selle elementaarse tõe.
Teiseks võttis konservatiivne pool liiga palju omaks liberaalset mõtteviisi. Nad rääkisid väga palju individuaalsest vabadusest ja turust. „Jäta mind rahule – see on minu elu ja minu vara,” ütlesid nad. See tähendas, et nad ei tahtnud aktiivselt kaitsta perekonda, moraali, kirikut ega rahvuslikke kombeid. Majanduslik vabadus oli neile tähtis, aga nad ei julgenud öelda, et teatud asjad on lihtsalt valed. Vasakpoolsed said sel ajal rahulikult ülikoolid, Hollywoodi ja meedia üle võtta.
Kolmandaks tulid 1980.–2000. aastatel uued tugevad hääled, kes tahtsid tuua demokraatiat kolmanda maailma riikidesse – muidugi sõdadega. Nad pidasid kultuuri teemat madalaks ja ebameeldivaks. Samal ajal tegid vasakpoolsed pikka ja kannatlikku tööd. Nad panid oma inimesed ülikoolidesse, meediasse, koolidesse ja riigiametitesse. Aastakümnete jooksul said nad vaippommitamise taustal moraalse üleoleku tunde – justkui oleksid nemad head ja teised halvad.
2000. ja 2010. aastatel uskusid konservatiivid endiselt, et turg lahendab kõik. Meil Mart Laar More ja turu nähtamatu käsi, teate küll. Nad arvasid, et inimesed on mõistlikud tarbijad ja valivad ise õige. Nad ei mõistnud, et uus vasakpoolsus väärastab inimesi seestpoolt. See loob uue keele, uued nn pühad teemad rassi, soo ja kliima kohta ning uued karistused „valede” sõnade eest. Kui need uued reeglid 2010ndate lõpus igapäevaseks kujunesid, oli juba hilja. Ülikoolid, suured ettevõtted ja meedia olid juba vasakpoolsete käes.
Tulemus on käes. Konservatiivid võitsid poliitikas korduvalt, aga kaotasid kultuuri. Nad ehitasid parteisid ja mõttekodasid, aga lasid vastasel võtta üle noorte südamed ja ajud.
Eestis oleme õnneks omajagu ajast maas. Vasakpoolne kultuuriline surve ei ole veel nii hukatuslik kui Rootsis, Briti saartel või Ameerikas. Aga trend on sama. Kõik näevad seda.
Noored on riskigrupp. 2025. aasta uuring näitab, et 73 protsenti 16–19-aastastest peab väga oluliseks, et töökoht toetaks mitmekesisust ja võrdsust. Tüdrukute seas on see number 82 protsenti. Noored on sallivamad vähemuste suhtes kui vanemad inimesed. Sotsiaalmeedia ja kool annavad neile pidevalt uusi ja väärastunud ideid soost, identiteedist ja „õiglusest”. Linnas on see muutus kiirem kui maal.
Ülikoolide humanitaarteadustes on valitsevaks saanud globalistlik ajaloovaade, sooteooria ning „dekoloniseerimine”. Tallinna Ülikool ja Tartu Ülikooli mõned osakonnad on siin eriti eesrindlikud. Traditsiooniline rahvuslik lugu jääb üldjuhul tagaplaanile.
Peavoolumeedia – ERR, Postimees, Delfi – on enamasti liberaalne. Konservatiivseid mõtteid nimetatakse tihti liiga lihtsasti äärmuslikuks või populismiks. Keelekasutusse tulevad uued sõnad: kaasamine, sooneutraalsus ja vihakõne. Koolidesse jõuavad järjest rohkem teemad, mis varem kuulusid ainult pereringi.
Euroopa Liidust tuleb pidevalt uusi direktiive võrdsuse ja mitmekesisuse kohta. Suured ettevõtted võtavad omaks globaalseid programme, mis rõhutavad rühmade erinevust rohkem kui ühist eesti identiteeti.
Samas on meil veel tugevad kaitsemehhanismid. Enamik eestlasi on ikka rahvuslikult meelestatud. Venemaa oht hoiab inimesi reaalsuses – julgeolek on tähtsam kui uued homoseksuaalsed ideed. Väike rahvaarv teeb muutused aeglasemaks. Vähemalt EKRE on suutnud teemat avaliku arutelu keskmesse tõsta.
Aga oht on reaalne. Kui me ei õpi Lääne vigadest, siis 10–15 aasta pärast oleme sama nutuses seisus. Noored, kes täna koolis käivad, juhatavad homme riiki. Kui nad on saanud ainult lillaroosat ajupesu, ei aita hiljem ükski valimisvõit.
Õppetund on lihtne. Poliitiline võit ilma kultuurilise võiduta on lühiajaline. Konservatiivid peavad nüüd panustama sinna, mille nad varem maha magasid: koolidesse, kõrgkoolidesse, meediasse, kultuuri, perede tugevdamisse ja noorte väärtustesse.
Me ei tohi korrata vana viga – rääkida ainult majandusest ja valimistest. Tuleb aktiivselt kaitsta eesti keelt, perekonda, ajalugu ja moraali. Tuleb luua oma kooliprogramme, toetada rahvuslikke kultuuriprojekte, julgustada suuri peresid ja öelda avalikult välja, mis on õige, mis vale ja kes on peremees meie esivanemate maal.
Rahvuslik konservatism, mis praegu Läänes tõuseb, ütleb just seda: me peame võtma tagasi kultuuri, hariduse ja kogukonnad. Mitte ainult valimisi võitma. Eestis on aeg•
•
More sama teed minna. Arengud on ilmselged. Noorte väärtused muutuvad. Meedia ja kool suruvad ühes suunas. Kui me magame edasi, kaotame tuleviku. Kui aga ärkame ja tegutseme, saame Eesti hoida eestlaste maana.
See ei ole lihtne töö. See nõuab kannatlikkust ja pikka mõtlemist. Aga teine tee viib sinna, kus Lääs täna on – segadusse, kus keegi ei julge ega vist oskagi enam vabalt rääkida. Aeg•
•
More on valida, valimised lähenevad. Kas ainult poliitika või ka kultuur, mida on mõistlik nimetada eestluseks? Eesti rahva tulevik sõltub eestlusest. Kõik muu peale eestluse viib hukatusse.
Lõpetuseks olgu öeldud: kui tõelised konservatiivid ei pääse valitsusse, siis ei õnnestu ka riigi institutsioone, koole ja meediat puhastada globalistidest ning homoseksualistidest. See peab olema esimene ja kõige tähtsam töö kohe pärast valimisvõitu. ERR tuleb erastada, TÜ saneerida, Kultuuriministeerium kahjuritest puhastada.
Sven Sildnik
Sisepaguluses 21.06.2026