Soovitan lugeda Theo Howardi esseed „Kristlaskonna väike tee“ ja Adrian Bachmanni kommentaari. Kindlasti tekib küsimus: kas apokalüpsise ratsanikud on juba Tallinna tänavatele ratsutanud või alles varastavad selleks sobivaid hobuseid?
Majanduslik stagnatsioon, demograafiline enesetapp, lõputu raha trükkimine ning massiimmigratsioon kui tänased barbarite hordid – kõik Howardi kirjeldatud neli ratsanikku kappavad täie hooga. Ja taevased märgid, nagu öeldakse, kinnitavad hüpoteesi ennenähtamatu veenvusega.
Eestis sündis hiljuti kahe peaga vasikas. Ega see ole niisama, see on kindel märk, oomen. Juba Tammsaarel sünnib mägimees Karlo lehmal kahe peaga vasikas, mida rahvas hakkab kohe ilmaimena kummardama.
Sellest kujuneb kiiresti uus „vasikausk“ – massihulluse ja uue ideoloogia sümbol. Omaaegsed prokurörid ja kinumehed kasutavad seda ära, et rahvast ärevile ajada, vana võimu õõnestada ja endale toiduahelas soojem koht kindlustada.
See on Tammsaare üks geniaalsemaid allegooriaid, kuid lugu sellest, kuidas transseksuaal asus avalikult toetama EKRE vaateid, on isegi veel kõnekam. Taevaste märkide loetelus järgmine on käimasolev jalgpalli MM, mis võib jääda viimaseks mõistlikuks spordipeoks, enne kui kogu üritus muutub mingiks sooneutraalseks kliimapalaganiks. Mõtlemisainet on enam kui küllalt. Kui keegi veel kahtleb, et liberaalne Lääs on muutunud antikristlikuks karikatuuriks, siis ta lihtsalt ei loe lehti.
Howardil on õigus: 1960. aastate seksuaalrevolutsioon purustas perekonna kui tsivilisatsiooni tuuma. Sellele järgnes liigkasuvõtmise orgia – erapangad trükivad raha, et edasi lükata pohmelli, mis peaks juba ammuilma kohal olema.
Kiriku hoiatused abielu, laste saamise ja loomuseaduse kohta ei olnud kaugeltki liberaalsed soovitused kohvipausiks pluralistlikus ühiskonnas. Need olid tsivilisatsiooni elujuhised. Neid eirati. Nüüd on lõpp lähedal.
Samas tasub apokalüptilisest meeleolust hoolimata vaadata suuremat pilti. Rooma ei kadunud päriselt ära. Colosseum seisab siiani, kuigi seal tapeti masside meelelahutuseks arvutuste kohaselt miljon inimest. Võimalik, et rohkem.
Marcus Aureliust loevad nohikud tänapäevani, sisemist rahu mõistagi leidmata. Roomlastest jäi järele keel, õigus, insenerikunst ja mälu. Tsivilisatsioonid harva kaovad täielikult – nad murenevad, moonduvad ja jätavad maha killud ja pudemed, millest järgmised põlved kas loovad midagi uut või õpivad nendest õuduse ja hirmuga.
Küsimus on seega: mida võiks meie antikristlikuks moondunud lääne tsivilisatsioonist järele jääda? Millised reliikviad panevad tulevasi arheolooge ja turiste, miks mitte ka palverändureid, samaaegselt imetlema ja õudust tundma?
Pakun välja kaks tugevat kandidaati. Esiteks Astrid Lindgreni teosed. Lastekirjanduse klassika, mis räägib sõbralikest lastest, tugevatest peredest, seiklustest ja moraalsest selgusest. Tulevased põlved loevad neid nagu meie loeme Homerost – kui mälestusi ajastust, mil inimesed veel julgesid olla süütud, soolised ja juurduda oma maasse.
„Meisterdetektiiv Blomkvisti“ ja „Pipi“ kõrval tundub meie aja sooteooria ja cancel culture sama jaburana, kui meile tunduvad roomlaste orjapidamine ja gladiaatorimängud. Lindgren on meie tsivilisatsiooni parim osa – see, mis väärib säilimist.
Teiseks tuulegeneraatorite tiivutud tüved. Need hiiglaslikud, aru ja otsata monstrumid, mis risustavad maastikke „rohelise ülemineku“ nimel aegade lõpuni. Need on meie aja Colosseum.
Mitte ainult energiapoliitika läbikukkumine, vaid monumentaalsed totruse sümbolid: me purustasime tööstuse, ohverdasime energiavarustuse, rüvetasime maastiku ja nimetasime seda planeedi päästmiseks. Järgmised põlved seisavad nende betoonjurakate ees samasuguse segadusega, nagu me seisame Colosseumis: kuidas said nii andekad inimesed olla nii hullumeelsed? Kuidas sai kliimasektantide ja tuulemöldrite rõõmuks ohverdada mõistuse, majanduse ja looduse?
Need kaks – Lindgreni raamatud ja tuulegeneraatorite tüved – moodustavad täiusliku dialektilise paari. Üks esindab seda, mis meie tsivilisatsioonis oli inimlik, juurdunud ja ilus. Teine seda, mis oli hullumeelne, ideoloogiline ja ennasthävitav.
Howard kutsub üles looma paralleelseid institutsioone ja elama „väikest teed“ – pääsemiseks on tarvis tugevaid peresid, praktilisi oskusi, kohalikke kogukondi väljaspool liberaalset süsteemi. See on tark nõuanne.
Ent Eesti kontekstis peab see „väike tee“ olema ka eesti tee. Me ei ehita universaalset katoliiklikku kogudust, vaid tugevat, lapsi kasvatavat, suveräänset Eesti rahvusriiki, mis ei allu ei Brüsseli ega globaalsete eliitide enesetapu-hüpnoosile.
Lõpp on tõesti lähedal. Aga ajalugu näitab, et päris lõppu ei tule kunagi. Tuleb murenemine, valik ja uus algus. Barbarid võtavad vastu ristiusu ja hakkavad kloostrites antiikautorite käsikirju ümber kirjutama.
Küsimus on, kas me jätame tulevastele põlvedele peale tuulegeneraatorite tohletanud tüvede ka midagi ümberkirjutamise kõlbulikku, mida nad saavad imetleda ilma iroonilise naeratuseta. Midagi sellist, mille juures nad mõtlevad: „Seal elasid inimesed, kes oskasid veel peresid luua, põldu pidada ja hoida oma rahva normaalse, elusa ja vabana.“
Selle nimel tasub tegutseda juba täna. Isegi kui taevased märgid ajavad hirmu naha vahele ja sünnivad kahe peaga vasikad. Selleks et sünniks piisavalt ühe peaga vasikaid, vali Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 20.06.2026