Aastate eest rääkis üks Reformierakonna poliitik ühes seltskonnas üsna avalikult sellest, kuidas erakonnas õpetati noori poliitbroilereid rahvast mitte hoolima.
Neile tehti selgeks, et kui võimu juures tahetakse midagi saavutada, tuleb see kiiresti, vaikselt ja võimalikult varjatult ära teha ning panna rahvas fakti ette, et asjad on juba seaduslikud – esialgu on vihased, aga ega neil muud üle jää, kui leppida.
Põhjendus oli üsna pragmaatiline: kui saata eelnõu avalikkuse ette, siis hakkavad huvigrupid kohe muudatusi tegema või millegi ärajätmist nõudma, eelnõu takerdub vaidlustesse ning lõpuks läheb käiku äranuditud variant. Seda soovitati vältida.
On täiesti ilmne, et too reformar ei valetanud, nii asjad Reformierakonnas käivadki, nagu on tõestanud kõik ministrid Taavi Rõvasest Michali, Keldo ja teiste “praegusteni”.
On palju kordi juhitud tähelepanu sellele, kuidas eelnõud ilmuvad avalikkuse ette väga lühikese tutvumisajaga; huvigruppe ei teavitata üldse või tehakse seda viimasel hetkel, kui muudatusteks on juba hilja; eelnõu pannakse üles kuskile, kust keegi seda otsida ei oska, aga hiljem saab öelda, et oli ju üleval, jne, jne.
Kui eelnõu siiski avastatakse, siis ebasobivad ettepanekud lükatakse tagasi ja edasi minnakse teerullile, mingid protestid ei loe ja parlamentaarset enamust arvestades surutakse kõik läbi.
See kehtib valitsuse kogu tegevuse kohta, olgu see Nursipalu laskeala laiendus, tuulepargid või Rail Baltic – tuimalt surutakse kõik läbi, kuulamata kedagi ja arvestamata midagi. Vajadusel eraldatakse inimeste äraostmiseks raha, mida muidu polevat, aga mitte mingeid plaane ära ei jäeta. Viimasel ajal laiendatakse seadusandlust, mis lubab inimeste ja kogukondadega mitte arvestada.
See riiklik taraan on seni väga mõjusalt töötanud. Inimesed on liiga riigilojaalsed, et algatada proteste, mis mõjutaks ühiskonda nii, et valitsus peaks taganema. Riigivõim kasutab seda ära ja irvitab veel jürgenligilikult pealegi: mis te meile teha saate?
Ühte asja reformierakondlikud poliittehnoloogid siiski ei arvestanud – sellise poliitikaga tekib paratamatult lõhe rahva ja võimu vahele ning mida edasi, seda laiemaks see läheb. See aga tähendab üha ebastabiilsemaks muutuvad ühiskonda, kus kõik võib lõppeda katastroofiga. Kasvõi nagu 1939-1940. aastatel, mil rahvas ei saanud riigi saatusesse sekkuda, klikk otsustas väga paljude saatuse omal moel ära.
See on totalitaristlik ühiskonnakorraldus. Ka Eestis on viimastel aastatel näha, kuidas võimueliit saadab üha rohkem välja eelnõusid, mille eesmärgiks on piirata, kontrollida, jälgida, vajadusel ka represseerida. Reformierakond on loonud totalitaarse ühiskonna või vähemalt selle alge.
Võiks üle korrata ameeriklaste poolt kirja pandud idee, et kui riiki valitsevad türannid, on kodanikel lausa kohustus nad kukutada.
Uued Uudised