Venemaa sõjas Ukrainas kasutavad mõlemad pooled massiliselt droone. Paljud neist on samad droonid, mida saab Eestis osta poeriiulilt. See kõik võib ühel hetkel jõuda Eestisse, tõdes sisekaitseakadeemia kaugseire teadus- ja arenduskeskuse ekspert Andrus Padar.
Seega loodi siseministeeriumi eestvedamisel veebruaris töörühm, mis droonide arenguga kursis püsib. Kuigi palju selle töörühma tööst ei ole avalik, kirjeldas rühma liige Padar eesmärki: “Paneme paika põhimõtted, mismoodi me teeme vahet, milline droon on legaalne ja hea ning käitub õiguspäraselt ja milline mehhanism aitab tuvastada, kas konkreetse kahtlase drooniga kaasneb mingisugune oht. Loodavad reeglid aitaks valida mõistliku meetme, mida selle vastu kasutada.”
Droone ei pruugi kasutada vaid riigid, nende abil võivad rünnakuid korraldada ka üksikisikud või rühmitused. Samas on droon vaid vahend, rõhutas Padar.
“Droon on üks uus kohale toimetamise meetod, aga Eestis on suhteliselt head meetmed rakendatud lõhkaine käitlemise piiramisele. Kui sa ikkagi ei saa sellist ründavat drooni teha, sest kõik komponendid ei ole kättesaadavad, siis see tähendab, et ka oht ei ole selline,” selgitas ta.
Kuigi mitte hoonetele, siis inimestele võivad droonid ohuks olla ka ilma lõhkeaineta.
Keskmise suurusega tsiviildroon kaalub umbes kaks-kolm kilogrammi. Kui see inimesele täiskiirusega vastu keha lendab, siis ta tekitab vigastusi. Üks ebameeldivaid vigastusi on propelleri lõikehaavad.
Kuid samasugune oht kehtib ka sõiduautoga, tõdes Padar ning rõhutas, et droonide kättesaadavus üksi terrorirünnakute ohtu ei tõsta. Pealegi on julgeolekuasutused valmis droone tõrjuma. Tihti langeb see ülesanne politseile, aga mitmeaastane kogemus on ka vanglateenistusel.
Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juht Taavi Siru selgitas, et naaberriikide kogemus näitab, et üha tihedamini üritatakse üle vanglamüüride asju toimetada droonide abil.
Selle takistamiseks on erilised seadmed, mis nii visuaalselt kui ka raadiosageduse järgi droone tuvastavad. Seejärel võetakse nad vajadusel segajatega maha.
“See ei tähenda seda, et keegi kuskil on püssiga väljas ja midagi tulistab, vaid on sellised spetsiaalsed seadmed, millega on võimalik drooni liiklemist ohutult takistada. Levi takistatakse saatja ja drooni vahel ja siis ta tuuakse maha,” selgitas Siru.
Kõigi droonide puhul segajad samas ei pruugi töötada, kuid droonitõrje areneb kiiresti. Hollandis on katsetatud kas või kotkaste koolitamist, kes droonid õhust kinni püüavad.
“Näiteks Saksamaa kolleegid on kasutanud spetsiaalseid püsse, mis tulistavad võrgu välja ja see jääb drooni tiivikutesse kinni. Küll, kui droon on kõrgel, võib see osutuda mõnevõrra keeruliseks,” ütles Siru.
Kuid suurema drooni puhul ei pruugi abi olla ei segajatest, kotkastest ega võrgupüssidest. Töökindla kaitse tagaks vaid kuulipildujad või raketid, ütles endine õhuväe ülem Jaak Tarien.
“Kui mingit ettehoiatust ei ole ja see droon on majade vahel õhus, siis ei jõua enam midagi teha. See peab olema ennetamine. Alalises lahinguvalmiduses elada, kus igal pool on laskjad väljas – see lihtsalt ei ole võimalik tänapäeval,” rääkis ta.
Seega rõhutas ka Tarien, et droonirünnakute ärahoidmiseks on oluline piiratud ligipääs lõhkainele ning julgeolekuasutuste töö, et tabada kurjade kavatsustega inimesed enne, kui neil õnnestub need plaanid ellu viia. Tarien lisas, et pealegi on võimalus selliste rünnakute korraldamiseks olnud juba pikalt ning seni seda juhtunud pole.
“Ma mäletan, kui mina olin üheksa-kümneaastane, umbes 40 aastat tagasi, siis ma ostsin väikese kolbmootori koos propelleriga, mis oli mõeldud kaugjuhitava lennukimudeli tegemiseks. Olukord ei ole muutunud, et nüüd äkki on meil raadioteel juhitavad lendavad seadmed,” ütles Tarien.