„Kellele ma helistan, kui tahan Euroopaga rääkida?” Kuigi Henry Kissinger eitas, et ta oli seda kunagi öelnud, on see ebamugav küsimus sama terav kui kunagi varem.
Euroopa Liidul on alates 2010. aastast olnud dünaamiliselt nimetatud välisteenistus (EEAS). Viimased 18 kuud on endine Eesti peaminister Kaja Kallas More täitnud Euroopa välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja olulist rolli, mida ta ühendab välisasjade nõukogu esimehe ja Euroopa Komisjoni asepresidendi rolliga, vahendab Telegraph.
Aga mida Kallas tegelikult teeb? Teda ei kutsutud kohale, kui Euroopa juhid eelmise aasta augustis Alaskal Donald Trumpiga kohtusid, et arutada tema tippkohtumist Vladimir Putiniga (EL-i esindas hoopis Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen). Tõepoolest, alati, kui mõni neist maailma juhtidest soovib rääkida Euroopa tippjuhtidega, helistavad nad mitte Kallasele, vaid Emmanuel Macronile, Friedrich Merzile või Giorgia Melonile.
Kallase ametlik ülesanne on koordineerida ja sõnastada liidu välispoliitikat. Tema – ja Euroopa – probleem on see, et sellist sidusat, ammugi mitte ühtset välispoliitikat ei eksisteeri.
Võtame näiteks EL-i 20 sanktsioonide paketti Venemaa vastu, mida peetakse Euroopa välisteenistuse suureks triumfiks. Teoreetiliselt pooldavad kõik liikmed Vladimir Putini karistamist Ukraina sissetungi eest. Praktikas jätkab Iirimaa terase tootmist, mis arvatavasti varustab Venemaa sõjamasinat, Venemaa Lukoil jätkab naftatöötlemistehaste käitamist Hollandis, Bulgaarias ja Rumeenias (kuigi see on müügiprotsess, mida ei iroonilisel kombel suru peale EL-i sanktsioonid, vaid USA More jõud).
Euroopa tankerid jätkavad Venemaa nafta transportimist ja EL tervikuna ostab vapustavad 49 protsenti Venemaa ülemaailmsest veeldatud maagaasi ekspordist. Vaatamata Vene torujuhtme kaudu tarnitava nafta teoreetilisele keelule jätkavad Ungari ja Slovakkia mitte ainult Gazpromi nafta importi Družba torujuhtme kaudu, vaid hämmastaval kombel sundisid EL-i maksma ka selle remondi eest, kui Ukraina lõik jaanuaris õhku lasti.
Kallas on tausta ja veendumuse poolest Venemaa küsimustes kõige karmim kõrge esindaja, kes EL-il on olnud – ja ta usub endiselt kindlalt Ukraina sõjalise pingutuse rahastamise jätkamisse kuni võiduni.
Praktikas on Kallas korduvalt ebaõnnestunud veenda Euroopa riike oma sõnades. Eelmisel aastal üritas ta Ukrainale koguda 40 miljardit eurot sõjalist abi, kuid Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania More vastuseis sundis teda vähendama seda „realistlikule” 5 miljardile eurole laskemoona jaoks. Kallas toetas koos von der Leyeni ja Saksamaa presidendi Friedrich Merziga laenu, mille tagatiseks olid 140 miljardit eurot külmutatud Venemaa varad, kuid Belgia ja Prantsusmaa blokeerisid selle.
Eelmisel nädalal pakkus Kallas välja, et 6,6 miljardit eurot sõjalist rahastamist, mis hiljuti pärast Ungari Viktor Orbáni kukutamist vabastati, peaks minema otse Ukrainale. Poola on aga sellele vastu vaielnud, soovides raha endale Ukrainasse juba saadetud relvade kompenseerimiseks.
Pole ime, arvestades välisteenistuse põhilist struktuurilist jõuetust, et Prantsuse ametnikud on hakanud käivitama hulgaliselt reforme, mis sisuliselt muudavad välisteenistuse ebaoluliseks. Prantslased teevad ettepaneku koondada teenistuse 140 rahvusvahelist esindust vaid 18 piirkondlikku keskusesse.
Veelgi olulisem on see, et sanktsioonide nimekirjade ja sõjaliste missioonide ettepanekute koostamine antakse üle Euroopa Ülemkogule, kusjuures igapäevast diplomaatiat jälgib Euroopa Komisjon. Lühidalt öeldes hakkab Kallas aru andma EL-i liikmete ees, selle asemel et hallata sõltumatut teenistust.
Samal ajal on von der Leyen juba sisuliselt sisikonna noaga lahti lõiganud, luues omaenda „geopoliitilise komisjoni”, nimetades ametisse EL-i esimese kaitsevoliniku, kes nüüdseks juhib regulaarselt bloki avalikku reageeringut Venemaa agressioonile, ning uurib luureandmete jagamise üksuse loomist, mis konkureeriks praeguse Euroopa välisteenistuse juhitavaga.
Kas EL-i lahendus – rohkemate komisjonide loomine ja rohkemate bürokraatide ametisse nimetamine – lahendab põhiprobleemi, et blokil on võimatu omada ühtset välisteenistust ilma ühtse välispoliitikata? Prantsusmaa ettepanekud praktikas taasriigistaksid Euroopa välispoliitika, mitte ei föderaliseeriks seda.
See tähendab, et võtmeküsimustes – nagu suhted Trumpi Valge Majaga, majanduslepingud Hiinaga ja läbirääkimised Putiniga – on Euroopa juhid need, kes juhivad.
Idee, et Euroopa räägib ühel häälel, on alati olnud väljamõeldis. Varsti saab see ametlikuks.