- Chongqing on kujunenud maailma suurimaks autolinnaks ja oluliseks elektroonikaklastriks.
- Artikkel näitab, kuidas Hiina tööstusklastrid ja hinnasõda loovad ülikonkurentsi ja odavaid tooteid.
- Hiina digitaalselt juhitud ja tugevalt jälgitud ühiskond pakub mugavat, kuid väga kontrollitud tulevikku.
Hiina tänaval autosid vaadates on selline tunne nagu oleks sattunud autonäitusele, kuhu Euroopa tootjaid ei kutsutud. Hiina autoäri puhul tuleb harjuda, et üks firma ei tähenda üht automarki. BYD, Geely, SAIC, Changan ja teised kasvatavad enda alla terveid brändiperekondi. Seetõttu võib kogu turul rääkida enam kui sajast automargist.
Chongqing on tuntud just oma autotööstuse poolest. 2025. aastal toodeti siin 2,7 miljonit autot, mis tähendab seda, et see on kõige suurem autotootmise linn Hiinas ning ka kogu maailmas. Prognooside kohaselt toodetakse Chongqingis aastal 2030 juba rohkem autosid kui Saksamaal kokku.
Tavalises Hiina kaubanduskeskuses võib olla kümme erinevat autopoodi kõrvuti. Kui Eestis lähed kaubanduskeskusesse sokke, päikesekreemi või seljakotti otsima, siis Hiinas võib sama käik lõppeda sellega, et soetad nii muuseas endale uue elektriauto.
Hiina ühiskond ja majandus on nagu üks suur vastuolu. Riiki juhib leninlik parteiaparaat, mille eesotsas seisab Hiina Kommunistlik Partei. Samal ajal on see kommunistlik Hiina üks maailma karmima konkurentsiga turge.
Iga toimiva toote kallale tormab korraga kümneid ettevõtteid, hinnad surutakse alla, marginaalid põlevad ja nõrgemad kukuvad välja. Elektriautode turul käib juba aastaid hinnasõda: BYD lõikab hindu, Geely, Chery, Leapmotor, Nio ja XPeng peavad kaasa jooksma ning väiksematel saab hapnik otsa. WM Motor jõudis pankrotini, HiPhi pani tootmise seisma, Neta omanik Hozon sattus makseraskustesse ning Ji Yue, Baidu ja Geely ühine autoprojekt kadus turult viisil, mis pani kliendid küsima, kas nende auto on nüüd sõiduk või kõrgtehnoloogiline mälestusese.
Telefonide, droonide, robottolmuimejate ja äppide maailmas on loogika sama: kui sul on hea mõte, ilmub homme kolm konkurenti ja nädala lõpuks kolmkümmend.
Või võtame näiteks seitsmepenikoormasaapad ehk robotajalad ehk eksoskeleti, mida me saime poes proovida. Hiinas ei ole eksoskelett enam ulmefilmide ega sõjaväelaborite veider sugulane. Tõsiseid tootjaid on vähemalt paarkümmend.
Hiina majanduse üks suuri saladusi ei ole enam ammu ainult odav tööjõud, vaid geograafia. Ühe valdkonna tootmine ja peaaegu kogu tarneahel on tõmmatud kokku ühte piirkonda. Seal on koos tehased, alltöövõtjad, komponendid, insenerid, tööriistad, pakendajad ja logistika. Kui sul on vaja uut akut, sensorit, ekraani, kruvi või plastdetaili, ei tule see kolme kuu pärast teiselt kontinendilt, vaid kõrvalmajast või maksimaalselt paari tunni kauguselt.
Vahest kõige vapustavam näide sellest arengust on Lõuna-Hiinas asuv Shenzhen, mis oli 1980. aastal 30 000 elanikuga kaluriküla ja on tänaseks muutunud üle 18 miljoni elanikuga metropoliks ning maailma üheks olulisemaks tehnoloogia ja riistvara tootmise keskuseks, n-ö «Hiina Ränioruks».
ARVUTID
Chongqing on kujunenud ka maailma sülearvutitööstuse üheks olulisimaks keskuseks. Linnas tegutseb üle 2300 ettevõttega elektroonikaklaster. Siin on kohal HP, Acer ja ASUS, kelle kõrval tegutsevad suured lepingulised tootjad nagu Foxconn, Quanta, Inventec ja Compal. Klaster loodi 2008. aastal riikliku strateegia tulemusel, tuues rannikult sisemaale täieliku vertikaalselt integreeritud tarneahela: alates trükkplaatidest ja akudest kuni toodete lõpliku kokkupanemiseni. Tänu lühikestele tarneaegadele ja madalatele kuludele toodab Chongqing praegu ligikaudu iga kolmanda maailmas valmiva sülearvuti. See ökosüsteem on muutnud linna Hiina elektroonikatööstuse ümberpaigutamise üheks silmapaistvamaks edulooks.
Hiina kommunism ei esine sellisel kujul, nagu veel paljud lugejad mäletavad Nõukogude Liitu. Pigem on see turumajandus partei keti otsas ning moodne jälgimisühiskond, mis ei tule su juurde sineli ja loosungiga, vaid QR-koodi, telefonimakse ja väga mugava äpiga.
Me teame, mida tähendab isikukood, Smart-ID, e-retsept ja pangalink. Hiinas on aga igapäevane digitaalne identiteet põimitud palju tihedamalt maksete, superäppide, QR-koodide, kaamerate, näotuvastuse ja avalike teenustega. WeChat ei ole seal lihtsalt sõnumirakendus, vaid taskus kaasas olev väike ühiskond: pank, postkontor, piletikassa, restoranilaud, sõpruskond ja klienditeenindus ühe rohelise ikooni sees.
Lisame sellele hinnanguliselt umbes 700 miljonit valvekaamerat, avaliku WiFi, platvormide kogutud käitumisandmed ja riigi võime neid ettevõtetelt vajaduse korral välja nõuda ning saame ühiskonna, kus inimese argipäev muutub erakordselt mugavaks ja erakordselt mõõdetavaks. Kõik töötab. Ja kõik jätab jälje.
Küllap leidub igas riigis inimesi, kes tahaksid, et ka nende riigis oleks «kõik rohkem kontrolli all»: rohkem kaameraid, rohkem andmeid, vähem anonüümsust, vähem segadust, vähem neid väsitavaid hallalasid, kus demokraatia tavaliselt elab. Ka Eestis kostub aeg-ajalt ihalust suurema jälgimise ja rangemate piirangute järele. Nii et Hiina näitab meile selles mõttes üht võimalikku tulevikku.
Sellisesse tulevikku sobivad hästi ka isesõitvad autod. Autonoomne auto ei vaja ainult rattaid ja akut, vaid ka maailma, mis on täis andureid, kaarte, kaameraid, sidevõrke ja pidevalt uuenevaid andmeid.
«Maailma suurim linn, millest sa midagi kuulnud pole» on on viiest artiklist ja paljudest videotest koosnev reisikiri, mille üks jalg on ajakirjanduses ja teine meelelahutuses. Püüame Chongqingile ja Hiinale laiemalt veidi lähemale pääseda, näha selle ühiskonna sisemisi vastuolusid, aga ka lihtsalt lustida, imestada ja lasta sel megalinnal end üle mängida.
Esimene artikkel annab linnast ülevaate, teine lugu keskendub tehnoloogiale, kolmas kohalikele inimestele, neljas toidule ning viies Hiina sotsiaalmeediale.
Hiina reisi rahastas Postimees.