Vootele Vaska (21. märts 1930 Tallinn – 8. oktoober 2021) oli eesti filosoof.

Ta õppis Tallinnas Riiklikus Inglise Kolledžis, pärast 1940. aastat Narva maanteel asunud Tallinna Õpetajate Seminari algkoolis.

Vaska siirdus pagulusse 1944. aasta septembris 14-aastaselt koos ema, isa, venna Lauri ja õe Jutaga. Saksamaal Göttingenis õppis ta eesti gümnaasiumis ja astus seejärel Bonni ülikooli.

1951. aastal siirdus Vaska New Yorgi Columbia ülikooli filosoofiat õppima, seejärel sai ta stipendiumi Baldwin-Wallace'i kolledžisse Ameerika Ühendriikides Ohio osariigis, mille lõpetas filosoofia erialal. Magistritöö "Nihilismi mõiste Nietzschel" kaitses ta juba Columbia Ülikooli juures.

1954. aastal teenis sõjaväes ja oli aasta aega Koreas. Tänu sõjaväeteenistuses olemisele sai stipendiumi, täiendas end magistritöö kirjutamise järel Saksamaal Münchenis, Freiburgis, Baselis.

1964. aastal omandas doktorikraadi Columbia Ülikoolis ja kaitses väitekirja "Olemise mõiste Teichmülleri filosoofias". (Gustav Teichmüller oli 19. sajandil Tartu ülikoolis õpetanud filosoofiaprofessor).

Vaska töötas 31 aastat Pennsylvania osariigi Waynesburgi ülikoolis filosoofiaõppejõuna. Ta oli mõjutatud Heideggeri, Jaspersi jpt filosoofiast.

Vaska naasis Eestisse pärast 1995. aastat.

Akadeemiliselt kuulus Vaska EYS Veljestosse.

Vootele Vaska on asutanud Tartu Ülikooli Sihtasutuse juures Eesti ainsa vaid filosoofiaüliõpilastele mõeldud Gustav Teichmülleri stipendiumi.^[viide?]

• 2001 – Valgetähe IV klassi teenetemärk

Vootele Vaska isa Jakob Vaska oli Vabadusristi kavaler ja Omakaitse ülem Virumaal Teise maailmasõja ajal; keemik Lauri Vaska oli Vootele Vaska vanem vend.^[viide?]

• Doktoriväitekiri "The Concept of Being in the Philosophy of Teichmüller" Columbia Ülikooli kodulehel
• Andres Langemets, "Filosoofi kojutulek" – Luup, 5. oktoober 1998, nr 20, lk 36–39
• Maris Balbat, Tulin Eestisse nagu koju, Elukiri, 20. august 2011