Satyajit Ray (bengali সত্যজিত রায় või সত্যজিৎ রায়) (2. mai 1921 Kolkata – 23. aprill 1992 Kolkata) oli bengali päritolu India filmilavastaja ja -stsenarist, kirjanik ja helilooja, keda peetakse üheks 20. sajandi olulisemaks filmilavastajaks[viide?].
Elulugu
Satyajit Ray oli pärit haritlaste perekonnast. Tema vanaisa Upendrakishore Ray oli tuntud kirjanik, kunstnik ja helilooja. Tema isa Sukumar Ray oli tuntud nonsenssluuletuste autorina. Satyajit lõpetas Kolkata ülikooli majandusteaduse erialal. 1940 asus ta ema pealekäimisel õppima kunsti Rabindranath Tagore asutatud Visva-Bharati ülikooli. Tema õpetajateks olid bengali kunsti suurkujud Nandalal Bose ja Benode Behari Mukherjee. Ta oli üks 1947. aastal loodud Kolkata Filmiklubi asutajaid. Ta alustas karjääri raamatukujundajana, kuid pärast kohtumist prantsuse filmilavastaja Jean Renoiriga ja Vittorio De Sica neorealistliku filmi "Jalgrattavargad" nägemist Londonis otsustas ta hakata sõltumatuks filmilavastajaks. Ta arendas välja isikupärase humanistliku stiili. Tema mängufilmid tuginevad ilukirjanduslikele teostele.
Juba 1955. aastal valminud esimene film "Pather Pā̃calī" ('tänava laul') pälvis ülemaailmselt tunnustust. Film sai üle kümne auhinna, sealhulgas 1956. aasta Cannes'i filmifestivali žürii eriauhinna. Filmi aluseks oli Bibhutibhusan Bandopadhyay samanimeline romaan, mis ilmus 1928. aastal. See oli esimene film triloogiast, mille teised filmid olid "Alistamatu" (1956) ja "Apu maailm" (1959).
Satyajit Ray kirjutas ka mitu lasteraamatut, ulmet ja novelle.
Ta oli tuntud ka disainerina. Satyajit Ray loodud on mitu kirjafonti. Neist Ray Roman ja Ray Bizarr võitsid rahvusvahelise konkursi.
1983. aastal sai ta infarkti, mis piiras tema edasist tegevust filmilavastajana.
Tunnustus
Satyajit Ray pälvis hulgaliselt auhindu, teiste seas 32 India riiklikku filmiauhinda. Ta võitis 1956. aastal Veneetsia filmifestivali Kuldlõvi ja pälvis 1982. aastal samas Elutöö Kuldlõvi. 1964. ja 1965. aastal pälvis ta Berliini filmifestivali Hõbekaru auhinna. Veidi enne surma 1992. aastal pälvis ta India kõrgeima tsiviilautasu Bharat Ratna ja elutöö eest Oscari. Ta oli ka Oxfordi ülikooli audoktor.
Filmograafia
Mängufilmid
|
|
|
Dokumentaalfilmid
- 1961 – Rabindranath Tagore
- 1971 – Sikkim
- 1972 – The Inner Eye
- 1976 – Bala
- 1987 – Sukumar Ray
