Rein Loodus (9. september 1931 Tartu – 9. detsember 2024) oli eesti kunstiajaloolane.^[1]

Rein Loodus sündis Tartus, kus tema isa pidas kondiitriäri. Õppis Tartu 1. Keskkoolis, mille lõpetas 1950. Edasi õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis ajaloo-keeleteaduskonnas ning kaitses kunstiajaloo alal 1955. aastal diplomitöö "Võitlus realismi eest vene maalikunstis 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul" (juhendaja Voldemar Vaga). Kunstiajaloos kaitses ta 1964. aastal Tartus teaduste kandidaadi väitekirja "Eesti karikatuurikunsti areng ja võitlus reaktsiooni vastu (XIX sajandi teisest poolest Oktoobrirevolutsioonini)" (juhendaja Günther Reindorff).

Ta on muu hulgas uurinud eesti raamatu- ja tarbegraafikat, samuti eesti eksliibrise ja karikatuuri^[2] ajalugu^[1].

Ta töötas riikliku suunamisega esialgu Tartu Kunstimuuseumis (1955–1958) ning hiljem üle 40 aasta Ajaloo Instituudi kunstiajaloo sektoris (1961–2003): algul teaduri, 1985. aastast juhtivteaduri, aastatel 1996–2003 vanemteaduri ja 2003–2006 grandihoidjana.^[1]

1967. aastast oli ta Eesti Kunstnike Liidu liige. Ta oli ka Baltisaksa Kultuuriseltsi liige.^[1]

• 1978 Kristjan Raua preemia (teos "Eesti kunsti ajalugu I" (I ja II), autorite kollektiiv: Mart-Ivo Eller, Voldemar Erm, Leo Gens, Virve Hinnov, Rudolf Kangert, Juta Keevallik, Kaalu Kirme, Tuui Koort, Ene Lamp, Rein Loodus, Mai Lumiste, Tiina Nurk, Evi Pihlak, Villem Raam, Jüri Selirand, Irina Solomõkova (kollektiivi juht), Karl Tihase, Vaike Tiik, Voldemar Vaga, Hannes Valter, Viivi Viilmann, Lehti Viiroja ja Helmi Üprus)
• 1982 Eesti Kunstnike Liidu kunstiteadlaste sektsiooni aastapreemia ("Eesti raamatukunsti teke ja areng")
• 1983 Eesti NSV teeneline kultuuritegelane
• 2001 Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu aastapreemia (koos Juta Keevalliku ja Lehti Viirojaga; kommenteeritud alliktekstide kogumik kunstikirjutuse ja kunstielu arengust “Tekste kunstist ja arhitektuurist.1. Kunstikirjutus Eestis 1777–1863”)

• Lehti Viiroja. "Loodus, Rein, kunstiajaloolane". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 277–278