Max Laosson (ka Maks Laosson 10. august 1904 Tarvastu vald – 4. september 1992 Tallinn) oli eesti kirjanduskriitik, publitsist, Nõukogude Liidu sõjaväelane ning kommunistlik partei- ja riigitegelane; Eesti Kirjanike Liidu liige.

Maks Laosson sündis algkooliõpetaja pojana Viljandimaal, õppis Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas.

Teise maailmasõja ajal, pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu sõjaväe poolt ning relvastatud riigipööret juunis 1940, töötas Laosson 1940–1941 Tartu kirjastusühingu Loodus direktorina, marksismi-leninismi õppejõuna ja ajalehe Tartu Kommunist vastutava toimetajana.

Laosson sai pärast okupatsioonivõimude korraldatud võltsvalimisi juulis 1940 II Riigivolikogu liikmeks. Uue Riigivolikogu 80 liiget võtsid avaistungil 21. juulil 1940 ühehäälselt vastu deklaratsiooni, millega Eesti kuulutati Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (ehk Eesti NSV-ks; RT 1940, 74, 733). Laosson jt Riigivolikogu liikmed saatsid 22. juulil 1940 Moskvasse ühehäälse palve võtta äsja loodud Eesti NSV vastu NSV Liitu.

Pärast Saksamaa kallaletungi NSV Liidule 1941. aastal oli Laosson Eestis puhkenud lahingutegevuse ajal (nn Suvesõjas) Mustvee hävituspataljoni komissar. Seejärel töötas Laosson Nõukogude Venemaal rindeväeosade ja tagala ajalehtede (Punaväelane jt) vastutava sekretäri ja toimetajana ning Leningradi Eesti raadio peatoimetjana. 1944. aasta aprillist oli Laosson Kommunistliku (bolševike) Partei Eesti osakonna EK(b)P Tartumaa komitee sekretär. 1944. aasta riikliku plaani eduka täitmise eest autasustati teda Isamaasõja I järgu ordeniga ning 1945. aastal Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium autasustas teda aukirjaga.

Max Laosson sai tuntuks oma kõnega EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumil (1950), kus süüdistas mitmeid tuntud kultuuritegelasi (Nigol Andresen, Johannes Semper, Adamson-Eric, Hans Kruus jt) "kodanlikus natsionalismis", antimarksismis jne. Selle pleenumi otsuste tagajärjel sattusid süüdistatud tagakiusamise alla ja neid represseeriti. Laialdase tuntuse ja tolleaegse tunnustuse nii ENSV (Laossonile anti 1950 Nõukogude Eesti preemia) kui liidu tasandil pälvis Laossoni artikkel "Mõningaist eesti kirjandusteaduse ja kirjanduskriitika küsimustest" (1949 ajakirjades Eesti Bolševik ja Looming), milles hindas ümber 20. sajandi eesti kirjanikke stalinliku kultuurigenotsiidi printsiipidest lähtudes. Artiklist sai mõneks ajaks normatiivne eeskuju teistele kriitikutele^[1]. 1950–1953 oli ta Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Kunstide Valitsuse juhataja.

1974. aastal autasustati Maks Laossoni Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga "Kauaaegse tegevuse eest eesti nõukogude kirjanduse arendamisel, aktiivse ühiskondliku töö eest ning seoses seitsmekümnenda sünnipäevaga"^[2]

• Max Laosson. "Adam Smith" (42. raamat sarjast "Suurmeeste elulood"). Eesti Kirjanduse Selts 1938.
• Max Laosson. "Comte. Uue ühiskonna prohvet" (49. raamat sarjast "Suurmeeste elulood"). Eesti Kirjanduse Selts 1939.
• Max Laosson. "Põrgupõhja Vanapagana ja Kaval-Antsu «lepitamise» katse rahvustervikluse loosungi abil". Eesti Riiklik Kirjastus 1958.
• Max Laosson. "NATO-blokk turisti bloknoodis. Matkamuljeid, mõtteid ja probleeme". Eesti Riiklik Kirjastus 1962.
• Max Laosson. "Kolumbuse ja Castro radadel. Kuuba tallinlase pilguga". Eesti Raamat 1965.

• Ello Säärits, "Max Laosson 70" – Looming 1974, nr 8, lk 1402–03
• Maie Kalda, "Max Laossoni tööst ja loomingust" – Keel ja Kirjandus 1984, nr 8, lk 498–500
• Pärt Lias, "Max Laosson ja töö kujutamine kirjanduses" (80. juubeliks) – Looming 1984, nr 10, lk 1429–31
• Pärt Lias, "Max Laosson 10. VIII 1904 – 4. IX 1992" – Keel ja Kirjandus 1992, nr 12, lk 750

• Max Laosson Eesti biograafilises andmebaasis ISIK