Kutselise muusiku teed alustas Sander Estonia teatri koorilauljana aastatel 1985–1991, hiljem on ta samas teatris lavastanud ja olnud külalissolist.^[2]

Ta oli pikka aega laulja 1930.–1940. aastate estraadimuusikat viljelenud ansamblis Modern Fox ning pärast seda oma ansamblis The Swing Swindlers ehk Bel-Etage Swingorkester. Tal on ilmunud paarkümmend heliplaati, millest enamiku produtsent on ta ise.^[2]

Sandri hobid on raamatute kirjutamine ja maalimine. Ta on Tallinna Peeter-Pauli katedraali koguduse liige ja Püha Stanislause ordu rüütel.^[viide?] Sander valdab seitset võõrkeelt^[viide?] ning on Woody Alleni raamatu "Arveteklaarimine" (Pegasus, 2003) kaastõlkija.

Mart Sander juhib Bel-Etage Svingorkestrit (rahvusvahelise nimega Swing Swindlers) ja on selle solist. Eesti Vabariigi 100. aastapäeva raames toimus orkestri turnee Ameerika Ühendriikides, mille käigus esineti muuhulgas Kennedy Keskuses Washingtonis. Washingtoni linnapea Muriel Bowser kuulutas 24. veebruari 2018 ametlikuks Eesti päevaks ning mainis oma proklamatsioonis muuhulgas ka Mart Sandri kontserti kui kaalukat kultuurisündmust^[5]. Orkestri albumid on ilmunud eelkõige USA[rdp-wiki-embed url='https://et.wikipedia.org/wiki/Ameerika_%C3%9Chendriigid'] More plaadifirma Divine Art kaudu ning saanud mainekaid auhindu (näiteks klassikalise muusika ajakirja The Gramophone kriitikute aastapreemia).^[6]

Sander on loonud muusikat filmidele ja telelavastustele ning oma tantsuorkestrile, kammermuusikat, soololaule ja vaimulikku muusikat. Tema filmimuusika on saanud rahvusvahelisi preemiaid.^[viide?]

Teatris on Mart Sander esinenud peamiselt operettides ja muusikalides, kuid ka sõnalavastustes. Ta on kirjutanud muusikalise fantaasia "The Vaudevillains" (2005), mille on ette kandnud BBC4 klassikaraadio.^[2]

2000. aastal asutas Sander teatri Bel-Étage ja 2003. aastal Bel-Étage'i tantsuorkestri The Swing Swindlers. Ta on selles teatris ise lavastanud ja olnud näitleja^[2] ning kuulub MTÜ Teater Bel-Etage juhatusse.^[7]

Rahvusooperis Estonia on ta lavastaja ja kunstnikuna toonud lavale lavastused "Silva" (2010) ja "Savoy ball" (2014). Mõlemad lavastused on olnud aasta kõige külastatumad (vastavalt 2011 ja 2014). 2012. aastal sai ta oma muusikalise ja lavategevuse eest Georg Otsa medali.^[viide?]

Sandri kirjutatud ja lavastatud monodraama "Juhuslik nimetaja" etendus 2015. aasta septembris New Yorgis Broadway teatris^[8] ning pälvis festivalil UnitedSolo parima helilahenduse preemia.^[viide?] Järgnes lavastuse turnee USA-s ja Kanadas. 2018. aastal jõudis lavale põnevusdraama "Äratõmbetuli", mis esietendus aprillis USA-s ja juunis Eestis (Eesti Draamateater).^[viide?]

Sander on mänginud mängufilmides "Iskelmäprinssi" (1991), "Senkiföldje" (1993), "Candles in the Dark" (1993) ja "Kallis härra Q" (1998) ning telesarjas "Kättemaksukontor" (2011, osad "Blondid 1" ja "Blondid 2").^[1] Ta oli üks peaosatäitjaid Mihkel Raua näidendi "Viimne voor" järgi valminud Tartu Uue Teatri lavastuses (2015).

Ta on lavastanud kuus mängufilmi, nende seas filmi "Varas" (1992)^[9] ja "Berlin 1945: Musik Unter Bomben" (2007), mida näidati ka 2008. aastal Cannes'i filmifestivali lühifilmide programmis^[10].

Mart Sander oli meelelahutussaate "Tähed muusikas" saatejuht 1998–2002 ETV-s ja alates 2002. aastast Kanal 2-s; "Tantsud tähtedega" saatejuht 2006. aastal koos Kristiina Heinmets-Aigroga^[11] ja 2007. aastal koos Merle Liivakuga^[12]; hiljem olid tema kaassaatejuhid Gerli Padar ja Liina Randpere. Koos Randperega on ta mitmel aastal juhtinud meelelahutussaadet "Viking Lotto aastaloos". Ta on olnud ka Eurovisiooni lauluvõistluse Eesti eelvooru (1999)^[1] ning telesaadete "Muusa poolt valitud", "Ooperilabor" jne saatejuht.

Sander on olnud^[millal?] TV3 meelelahutussaate "Eesti otsib superstaari" kohtunik.^[13]

Aastatel 2013–2014 oli ta TV3 meelelahutussaate "Su nägu kõlab tuttavalt" saatejuht^[14] ja märtsis 2016 juhtis Kanal 2 televiktoriini "Mälupokker".^[15]

Näidendi "Juhuslik nimetaja" järgi tehtud mängufilm (produtsent ja režissöör Mart Sander) esilinastus 2017. aasta Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil (HÕFF) ning leidis äramärkimist ka Cineuropa filmisaidil.^[16] Filmi pälvis Nice'i filmifestivalil parima režissööri auhinna^[17] ja Madridi filmifestivalil parima meesnäitleja auhinna. Sügisel 2021 omandas filmi õigused Amazon Prime.^[18] 2018. aastal esilinastus HÕFF-il Sanderi lühimängufilm "Tegelikult", mis sai auhindu tosinalt festivalilt.

Tema ajalooline draamasari "Litsid" jõudis TV3 kaudu vaatajateni Eesti Vabariigi 100. aastapäeva kultuuriprogrammi raames veebruaris 2018. IMDB järgi on see kõige kõrgema reitinguga Eestis valminud telesari (hinne 8,8).^[viide?] Sarja peaosatäitja Merle Palmiste pälvis Kroonika meelelahutusauhinna aasta parima teleseriaali näitlejanna kategoorias ning sari ise sai EFTA aasta parima telesarja auhinna. Sügisest 2020 jõudis vaatajate ette selle sarja jätkusari "Naiste sõda".^[19]

2019. aastal jõudis kinodesse filmiantoloogia "Kõhedad muinaslood", mis tunnistati 2020. aasta Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil HÕFF parimaks Eesti žanrifilmiks. Film on toonud rahvusvahelistelt filmifestivalidelt tosinkond auhinda, sealhulgas ka kaks peaauhinda. Sügisel 2021 omandas filmi õigused Amazon Prime.^[20]

Veebruaris 2021 esilinastus USA-s Santa Fe filmifestivalil "Naiste sõja" paralleelprojektina valminud mängufilm "Kennedy intsident", mis võitis festivali peapreemia ja muid auhindu veel tosinalt filmifestivalilt.^[21] Mais 2022 esilinastus HÕFF-il Sandri film "Kuues saladus", mis võitis seal publikupreemia. Juuli alguses lekkis piraatkoopia sellest internetti ning levis kulutulena. Maailma suurimatelt piraadisaitidelt laaditi seda alla miljoneid kordi, kusjuures eriline kultus tekkis Indias.^[22]

Aastatel 2020–2023 oli Mart Sander TV3 meelelahutussaatesaate "Maskis laulja" saatejuht ja 2024. aastal detektiiv.^[23]

2023. aastal esilinastus tema ajalooline põnevik "Kaarnakuld".^[24]

Sander on harrastanud nii maalikunsti, teatrikunsti kui ka raamatuillustreerimist^[viide?]. Kunstnikuna on ta iseõppija; on täiendanud end meistriklassides Londonis.^[viide?]

Kunstnik Sandra Jõgeva on kritiseerinud Sandri harrastuskunsti esitamist Eesti ajakirjanduses võrdväärsena professionaalse kunstiga: "Mart Sandri kui mitte kunstiharidust saanud inimese maale vaadates on kohe aru saada, et tegemist on asjaarmastaja ning diletandiga. /---/ Seda üllatavam on, et Mart Sandrit, tuntud tele- ja meelelahutustegelast intervjueerisid hiljuti ka kui kunstnikku nii Eesti Päevalehe kultuuritoimetaja Kaarel Kressa kui ajakirja Naised tarvis selle toimetaja, ka filmikriitikuna tuntud Dagmar Reinolt. /---/ Asi muutub kahtlaseks alles siis, kui isegi kultuuriajakirjanikud amatöörluse ja professionaalsuse mõiste lootusetult segamini ajavad ning oma olemuselt art brut'i esindaja ei tea ise ka enam, kelleks ennast pidada."^[25] Vastuseks kritiseeris Sander Jõgeva teoseid (need on sageli väljakutsuvad fotod Jõgevast endast) ning avaldas nördimust sallimatuse pärast: "Ma ei tea, kas autor esindab kogu akadeemilist kunstikonda, või kas viimasedki tema vere- ja kakamänge ametlikul tasandil hindavad. Ent nüüd on ka Sandra Jõgeva kuulus."^[26] Hiljem on Sander juhtinud tähelepanu, et tema kõrghariduse diplomil seisab "kunstide didaktik" (kunstipedagoog) ning lektorina on ta pidanud loenguid Eesti Kunstiakadeemias ning olnud koos kunstiteadlase Epp Preemiga Julie Hagen-Schwarzi kunstialbumi koostaja ja väljaandja.

Sander on alates 2009. aastast ^[viide?] esinenud isikunäitustega nii oma galeriis kui ka Eesti Kontserdi Tallinna ja Tartu saalides^[viide?] ning osalenud mitmel koondnäitusel (ka Eesti Kunstnike Liidu portreenäitusel)^[viide?]. 2011. aastal toetas Kultuuriministeerium Mart Sandri Tallinna vanalinna vaadetega kalendri "Euroopa Kultuuripealinn Tallinn" väljaandmist. 2013. aastal pääses üks tema teos Inglise Kuningliku Portreemaalijate Ühingu (Royal Academy Of Portrait Painters) aastanäituse finaali, samuti maailma suurima realistlikku kunsti propageeriva keskuse Art Renewal Center (USA) iga-aastase ülemaailmse maalivõistluse finaali (ainsa teise eestlasena on seal figureerinud Aapo Pukk). 2018. aastal valiti tema üks portreemaal USA-s ilmunud albumisse "Modern Realist Art". Tema teosed on esindatud Saatchi Gallerys (London)^[viide?], isikunäitusi on toimunud ka Venemaal (Moskvas ja Peterburis)^[viide?]. Oma teoseid on Sander annetanud heategevusoksjonitele^[viide?].

Sander on kritiseerinud tänavakunsti, väites 2010. aastal, et "lööks sodijad maha" ja oleks nõus maksma "mätserdaja" tabajale omast taskust 10 000 krooni preemiat.^[27] Sellegipoolest oli ta 2012. aastal valmis juhtima Tartu ettevõtlusnädala raames korraldatavat noore kunsti oksjoni, kus tulnuks müüki ka tänavakunst; seoses maalivõltsingute skandaaliga asendati Sander oksjonijuhina siiski Berk Vaheriga.^[28]

Sander on ka kunstikaupmees, talle kuulub kirjastamise, kunstiteoste müügi ja galeriipidamisega tegelev ettevõte Literarity OÜ^[7]. 2011–2012 juhtis ta saatesarja "Antiigireporter" (2011 Kanal 2-s, 2012 TV3-s), kus korraldas inimeste kodudest leitud maalide ja vanavara oksjoneid.^[29] Oksjonite tulust toetati heategevust.

2012. aasta septembris sattus Sander meedia huviorbiiti seoses tema kunstigaleriis toime pandud võltsingutega: veebioksjonitelt ostetud vähetuntud Lääne kunstnike teostele oli lisatud tuntud Eesti kunstnike allkirju, mis võimaldas neid Eesti oksjonitel märksa kallimalt müüa. Lisatud oli ka muid asjakohaseid detaile, näiteks oli ühel Ria Picco-Rückerti signatuuriga teosel lisatud vedurile viisnurk ning signatuur asendatud Andrus Johani omaga. Intervjuus Eesti Päevalehele väitis Sander, et võltsingutes on süüdi mõni tema assistent, ehkki majandusaruande kohaselt firmas ühtki palgalist assistenti polnud^[29]. Ka keeldus ta nimetamast konkreetseid nimesid.^[30] Õhtulehele avaldas ta arvamust, et skandaali taga on mõni tema konkurent ning et ajakirjanduse tähelepanu juhiti maalidele sihilikult.^[31] Päevalehe päringu peale eemaldas Sander samal õhtul toimunud "Antiigireporteri" oksjonilt kahtluse alla sattunud maalid^[29] (72 teosest 7).^[31] Mõni päev pärast skandaali teatas Politseiamet, et kahtlusalune on üks Sandri galerii vabatahtlik kaastöötaja, kes on politseile oma süüd tunnistanud.

Tema kunstigalerii paikneb Tallinnas aadressil Tõnismägi 3; lisaks tema isikunäitustele eksponeeritakse seal ka teiste Eesti kunstnike ülevaatenäitusi (näiteks on koostöös Johannes Võerahansu lese Erna Saarega on toimunud kaks Võerahansu teoste näitust^[viide?], näitus Düsseldorfi koolkonna kunstnike loomingust^[viide?], baltisaksa kunstnike näitusi^[viide?], orientalisminäitus^[viide?] jm).

Mart Sandri raamatuid on ilmunud eesti ja inglise keeles. 1994. aastal ilmus tema eestikeelne raamat "Mercator: 2 novelli" (Tallinn: Underwelt)^[32] järgnesid ingliskeelne romaan "Lux Gravis" (Tallinn: LiteRarity, 2008) ja ingliskeelne novellikogu "Z, The Terminal Letter" (Tallinn: Martin&Martin, 2005).^[33] Tema ingliskeelne näidend "The Swan Prince" (Tallinn: Pilgrim, 2013) räägib helilooja Pjotr Tšaikovski surma salapärastest asjaoludest; sama aasta jõulude ajal jõudis tema raamat "Lugusid suurtest heliloojatest" (Tallinn: Pilgrim) müügiedetabeli tippu. Tema ajalooline romaan "The Goddess Of The Devil" (Florida: Global Lion, 2015) ^[34] räägib natsipartei sünnist Saksamaa okultistlike organisatsioonide kaudu.

Augustis 2015 ilmus Sandri ajaloolise romaani "Litsid" I osa (Ajakirjade Kirjastus), mis hõivas kohe raamatumüügi edetabelite tipud. Romaanist on ilmunud kuus trükki ning romaan kandideeris Euroopa Kirjandusauhinnale 2016. Detsembris 2015 ilmus Sandri esimene lasteraamat – "Jõulurahu", mis räägib I maailmasõja sündmustest läbi loomade silmade. Selle raamatu on autor ise ka illustreerinud. 2016. aastal ilmus romaani "Litsid" II osa. Eesti rahvaraamatukogude 2017. aasta laenutusedetabeleis oli mitmel pool Eestis Sandri käes kaks esikohta ("Litsid I" ja "Litsid II"). 2017. aastal ilmus ümber töötatud ja eestikeelne ulmesugemetega ajalooline romaan "Lux Gravis ehk Raske valgus" (kirjastus Paradiis), mida tunnustasid kõrgelt kirjanduskriitikud Mihkel Kunnus (Postimees), Kais Allkivi (Õhtuleht), Ove Hillep (Ulmeajakiri) ja teised. Raamat valiti Postimehe ülevaate "Raamatuaasta 2017" esikümnesse. Koostöös kunstiteadlase Epp Preemiga on Sander välja andnud Eesti esimese akadeemilise haridusega naiskunstniku Julie Hagen-Schwarzi eluloolise kunstialbumi. Suvel 2019 ilmus novellikogu "Kõhedad muinaslood", millest sama aasta sügisel valmis mängufilm. 2021. aastal omandas "Litside" triloogia kirjastusõigused Bonnier Group ning 2022. aastal andis teose välja Soome kirjastus WSOY.^[35] Romaanitsükli "Litsid" III osa ilmus 2019. aastal.

2022. aastal ilmus romaan "Kaarnakuld. Kõhe muinaslugu", mis jõudis noorsookirjanduse edetabelisse.^[36]

2024. aastal ilmus tema ajalooline romaan "Värvide sosinad", mis räägib kunstnike Johann Köleri ja ­Julie Hagen-Schwarzi kohtumisest. ^[37]

Lisaks on Sandri sulest ilmunud teatri- ja filmikriitikat^[viide?] ning populaarteaduslikke artikleid^[viide?]; ta on kirjutanud laulutekste ning tõlkinud nii ilukirjandust^[viide?] kui ka näidendeid^[viide?] ja libretosid^[viide?].

2014. aastal kaebas ta advokaat Helen Hääle abiga kohtusse Raivo Kaera, kelle kirjutatud elulooraamat "Varjatud elu" oli kohtuvaidluse põhjuseks.^[38] Kohus tunnistas Kaera raamatus toodud Sandrit puudutavad väited ebatõesteks ning keelas raamatu levitamise mis tahes kujul.

• "Kohv ja suudlused" (singel) (Eesti Raadio, 1986, CD)
• Modern Fox (Melodija, 1987, CD LP)
• Modern Fox (Bang Trax / Megarecords, 1989, CD – esimene Eesti muusikakollektiivi välja antud CD, kus kõlab esimene eestikeelne digitaalselt salvestatud pala: Mart Sandri laul "Kui mind hülgad, mulle naerata")
• "Ööbiku suudlus" (THEKA, 1993, CD MC)
• "Horror Radio parimad palad" (THEKA, 1993, MC)
• Mercator (Raamat, 1994, CD)
• Modern Fox 10 (Urmas Kõiv, 1994, MC)
• Modern Fox: Juubelialbum (Mart Sander / Jüri Leiten, 1999, CD)
• Bel-Etage: 1900 (Mart Sander, 2003, CD)
• "Swing mind ikka lohutab" (Global Music, 2003, CD)
• The Monckton Album (Divine Art, 2004, CD)
• Nüüd lendame! (Theatre Bel-Etage, 2005, CD)
• Five-Fifteen. A Tribute to the BBC Dance Orchestra (Divine Art, 2005, CD)
• Landessender Reval. German Swing Music 1940–1945 (Divine Art, 2006, CD)
• The Finck Album (Divine Art, 2006, CD)
• Deutsche Swingmusik 1939–1945 (Mart Sander & Theatre Bel-Etage, 2006, CD)
• "Tähtede taga" (koos Riho Sibula, Liisi Koiksoni ja Rebecca Kontusega, Crescendo, 2007, CD)
• The Swing Swindlers – In Concert and on Film (DVD; Bel-Etage Film, 2007, CD)
• Swing & Sweet (Theatre Bel-Etage, 2012, CD)
• The Finck Album (comp – Herman Finck; Theatre Bel-Etage, 2012, CD)^[39]
• Raskete aegade laulud – Valgre ja sõbrad (2013) Bel-Etage Svingorkesteriga ^[40]
• Swing And Sweet – Art Deco Music From the 1930s (Theatre Bel-Etage, 2014, CD)
• "Savoy ball" (Theatre Bel-Etage, Rahvusooper Estonia, 2015, CD)
• Bella Italia (Theatre Bel-Etage, 2015, duubel-CD)