See artikkel räägib Rootsi kuningannast; teiste Kristiinade kohta vaata lehekülge Kristiina (täpsustus).

Kristiina (rootsi keeles Kristina; 18. detsember (8. detsember vkj) 1626 – 19. aprill 1689) oli Rootsi kuninganna ja Soome suurvürstinna 1632–1654. Ta oli Gustav II Adolfi tütar ning loobus 1654. aastal vabatahtlikult troonist pärast pöördumist luterlusest katoliiklusse.

Kristiina vanemad olid Rootsi kuningas Gustav II Adolf ja Maria Eleonora von Brandenburg. Ema kaudu oli ta Brandenburg-Preisimaa valitseja Brandenburgi kuurvürst Johann Sigismundi lapselaps.

Kristiinat peetakse üheks oma aja haritumaks valitsejaks ning ta oli silmapaistev kunsti, kirjanduse ja teaduse toetaja. Ta suhtles paljude Euroopa filosoofide, teadlaste ja kirjanikega ning pidas nendega kirjavahetust. Tema kaitsealuste hulka kuulus ka itaalia teadlane Giovanni Alfonso Borelli. Filosoof René Descartes veetis oma elu viimased kuud Kristiina õukonnas Stockholmis. Arvatakse, et varahommikused kohtumised külmas kuningalossis võisid kaasa aidata tema haigestumisele kopsupõletikku, mille tagajärjel ta 1650. aastal suri.

Rootsi kuningas Gustav II Adolf suri 1632. aastal Kolmekümneaastase sõja Lützeni lahingus, kui Kristiina oli kuueaastane. Kuni Kristiina täisealiseks saamiseni 1644. aastal juhtis riiki kõrgaadlikest eestkostevalitsus eesotsas riigikantsleri, Kimito ja Nynäse vabahärra Axel Gustafsson Oxenstiernaga. Kuninganna Kristiina eestkostevalitsusse kuulusid riigimarssal (sõjanõukogu juht), riigiadmiral (admiraliteedi juht), riigidrots (Svea õuekohtu juht), riigivarameister (kammerkolleegiumi juht) ning riigikantsler (riigikantselei juht) Per Brahe.

 Pikemalt artiklis Kolmekümneaastane sõda#Rootsi periood, 1630–1635, 1618–1648

Kristiina ajal liideti Rootsiga Saaremaa (Brömsebro rahu), anti Tallinnale ja Tartule kaubandussoodustusi ning Tartule 1646 omavalitsuslik privileeg.

Pärast Rootsi kuninganna Kristiina loobumist troonist 1654. aastal ja Rooma elama asumist sai Saaremaast ja seni Magnus Gabriel de la Gardiele kuulunud Kuressaare krahvkonnast^[1] aastateks 1654–1689 tema elatusmaa (rootsi keeles underhallsland), mille valitsejaks oli elatusmaade kindralkuberner Seved Baath.

Kristiina feodaalaristokraatiat soosiv sisepoliitika, eriti riigimaa kergekäeline jagamine aadlile, põhjustas riigi majandusolukorra halvenemise ja tekitas Riigipäevas (Riksdag) tugeva opositsiooni. Leidmata raskest sotsiaalpoliitilisest olukorrast väljapääsu, loobus Kristiina 27-aastaselt võimust tädipoja, Pfalzi vürsti, tulevase Karl X Gustavi heaks. Tseremoonia toimus 6. juunil 1654 Uppsala lossis, kus Kristiina ükshaaval regaalidest loobus. Legendi järgi olevat krahv Per Brahe pidanud kuningannalt krooni peast võtma, kuid jäänud otsustaval hetkel paigale seisma, mistõttu pidanud Kristiina seda ise tegema.

Elu lõpul elas ta pagenduses Roomas, kus ta 1689. aastal suri. Ta on maetud Püha Peetruse basiilikasse Vatikanis.

Kuninganna Kristiina järgi sai nime Tallinna lähedal asunud Kristiine heinamaa, hilisem Kristiine linnaosa, ning Kristiina tänav Tallinnas Kesklinna linnaosas Uue Maailma asumis. Samuti taheti tema nimi anda Tartu kindlustuste vööndisse kuuluvale Kristiina bastionile, mis kavandati Tartu linnamüüri ja Emajõe vahele linna idaküljel, kuid selle ehitust ei jõutud enne Põhjasõja algust 1700. aastal isegi alustada.

1651. aastal nimetati kuninganna Kristiina järgi Kristinestadiks senine Koppö linn Soomes Pohjanmaa maakonnas.

Kristiina keerukas saatus on inspireerinud looma näidendeid, raamatuid, filme ja oopereid:

• Jacopo Foroni 1849. aasta ooper "Cristina, regina di Svezia" põhineb tema troonist loobumise lool. Kristiina elust on loodud teisigi oopereid, sh Alessandro Nini "Cristina di Svezia" (1840), Giuseppe Lillo "Cristina di Svezia" (1841) ning Sigismond Thalbergi "Cristina di Svezia" (1855).
• August Strindbergi näidend "Kristina" (1901) kujutab kuninganna impulsiivse iseloomuga.
• Zacharias Topelius kirjutas ajaloolise allegooria "Stjärnornas Kungabarn" (1899–1900), kus kujutab teda sarnaselt isaga äkilise loomusega.
• Kaari Utrio kujutas Kristiina kirgi ja armuigatsust teoses "Kartanonherra ja kaunis Kristin" (1969).
• Laura Ruohonen kirjutas "Queen C" (2003), milles kujutab oma ajast sajandite võrra ees olevat naist, kes elab omaenda reeglite järgi. Näidend esietendus Soome Rahvusteatris 2002. aastal, on tõlgitud vähemalt üheksasse keelde ning lavastatud veel näiteks Rootsi Kuninglikus Rahvusteatris, Austraalias, Tšehhi Vabariigis, Hollandis, Saksamaal ja USA-s.
• Kristiina elu kujutab klassikaline film "Queen Christina" (1933). Film, milles peaosa mängib Greta Garbo, kujutab kangelannat, kelle elu erineb suuresti ajaloolise Kristiina omast. Siiski kujunes Kristiinast filmi mõjul transseksuaalsuse ja biseksuaalsuse sümbol.^[2]
• Filmis "The Abdication" (1974), kus Kristiinat kehastab Liv Ullmann, saabub troonist loobunud kuninganna Vatikani, kus armub kardinal Azzelinosse. Stsenaarium põhines Ruth Wolffi näidendil.
• Filmis "Kuningas Kristiina" (The Girl King, Soome/Saksa/Kanada/Rootsi/Prantsuse 2015), kus Kristiinat kehastab Malin Buska. Režissöör Mika Kaurismäki.
• Komöödianäitleja Jade Esteban Estrada kujutas Kristiinat soolomuusikalis "ICONS: The Lesbian and Gay History of the World" Vol. 2.
• Anders Fageri õudusromaan "I Saw Her Today at the Reception" vihjab Kristiina maagiahuvile ning oletab, et ta võis lavastada omaenda surma, pääsemaks avalikkuse huvist.

• Sotsiaaldemokraadid tahavad kuningannale mälestusmärki Postimees, 15. mai 2008