Kaliszi lahing oli Põhjasõja ajal toimunud sõjaline kokkupõrge Sandomierzi konföderatsiooni ja Venemaa tsaaririigi ning Rootsi kuningriigi ja Varssavi konföderatsiooni vägede vahel. Lahing leidis aset 29. oktoobril ukj 1706.

 Pikemalt artiklis Põhjasõda Poola-Leedu riigis

1706. aasta algul saadud sõjaliste kaotuste järel otsustas Poola-Leedu kuningas ning Saksimaa kuurvürst August II Tugev Rootsi kuningas Karl XII-ga läbirääkimistele asuda. Samal ajal palus ta Vene tsaar Peeter I-lt sõjalist ning rahalist toetust ning üritas oma peaarmeega Lääne-Poolas paikneva vürst Aleksandr Menšikovi väega ühineda.^[1] August lootis veel tulevale konfliktile Karl XII ja Saksa-Rooma keiser Joseph I vahel^[2].

Augusti ja Menšikovi väed ühinesid lõpuks Lublini all 30. septembril ning alustasid marssi kohaliku Rootsi armee vastu Arvid Axel Mardefelti juhatusel. 15. oktoobril jõudsid Augustini teated tema diplomaatide poolt äsja sõlmitud rahust Rootsi kuningaga. Uudist hoiti laagris veel saladuskatte all, et mitte koalitsiooni võitlusvõimet kahjustada. August pidas Mardefeltiga korrespondentsi ning palus tal Poola riigi territooriumilt lahkuda. Sarnase käsu sai Mardefelt lõpuks ka Karlilt, kuid oli taganemiseks juba vaenlase vägedele liiga lähedal.^[3]

27. oktoobril ründas Mardefelti armee Poola kontingent omavoliliselt koalitsiooni positsioone. Augusti ja Menšikovi armee võttis sisse positsioonid Prosna jõe taga, mille Rootsi väed järgmisel päeval ületasid.^[3] Koalitsiooni laagris survestasid paljud Poola väejuhid armee ülemjuhatajaid lahingusse asuma^[4]. Lahingutegevus algas 29. oktoobril.

Koalitsiooniarmee suuruseks oli umbes 31 000–36 000 meest. Ratsaväe moodustasid üheksa rügementi Saksi ratsaväge ja Michael Brandti 5 rügementi traguneid (kokku ligi 6000 meest). Lisaks tõi vürst Menšikov lahinguväljale 4000–8000 Vene tragunit ja 10 000 irregulaarset ratsaväelast (6000 kasakat ning 4000 baškiiri). Vene 20 000 meheline jalavägi oli Wisła taha jäänud^[5]. Armees oli ka ligi 10 000 sõdurit Sandomierzi konföderatsioonist. Tavavägedele lisandus ka umbes 1000 maakaitseväelast Adam Śmigielski juhtimisel. Koalitsiooniarmee ülemjuhatajad olid August II, kes oli vaid nominaalne juhataja ning lahingus ise suurt rolli ei mänginud, ja Aleksandr Menšikov, konföderatsiooni vägede juhatajad olid krooni suurhetman Adam Mikołaj Sieniawski ja välihetman Stanisław Mateusz Rzewuski. Kahureid oli lisaks Vene mortiiridele 17.^[6]

Vene üksuste rivistus kolmes liinis:^[7]

• kindral Carl Evald von Rönne ratsarügement;
• kindral Rudolph Felix Baueri ratsarügement;
• kindral Gebhard von Pflugi ratsarügement;
• kindralmajor Johann Heinske ratsarügement.

Saksi üksuste rivistus esimeses liinis (paremalt vasakule):

• ihukaitse-tragunirügement;
• kuninganna kürassiirirügement;
• kuurvürsti kürassiirirügement;
• von Beusti kürassiirirügement;
• vürst Alexanderi (nime saanud Menšikovi järgi) kürassiirirügement;
• ihukaitse-ratsaväerügement;
• kaardivägi.

Saksi üksuste rivistus teises liinis:

• von der Schulenburgi tragunirügement;
• von der Goltzi tragunirügement;
• von Damnitzi kürassiirirügement;
• von Gersdorffi kürassiirirügement;
• von Eichstätti kürassiirirügement;
• von Milckau kürassiirirügement;
• von Brause kürassiirirügement.

Sandomierzi konföderatsiooni väejuhatus:

• vasakul tiival Adam Mikołaj Sieniawski;
• paremal tiival Stanisław Mateusz Rzewuski;
• Adam Śmigielski (Kościelna Wieśi külas 12 lipkonna ratsanike ja kahe eskadroni Saksi tragunitega);
• Janusz Antoni Wiśniowiecki;
• Atanazy Miączyński;
• Stefan Potocki;
• Jakub Zygmunt Rybiński.

Rootsi-Poola vägede suuruseks oli umbes 13 358 meest. 4358 meest olid Rootsi vägedest, jaotudes kuueks jalaväepataljoniks ning 26-ks ratsaväekompaniiks. Ligi 9000 meest kuulus Poola-Leedu vägedesse, mis toetasid Poola kuningana Stanisław Leszczyńskit. Sõdurite kvaliteet ning võitlustahe oli madal. Armee ülemjuhataja oli Mardefelt, Poola-Leedu vägesid juhatasid Michał (vasakul tiival) ja Józef Potocki (paremal tiival). Kahureid oli 10.^[6]

Rootsi üksuste rivistus esimeses liinis (paremalt vasakule):^[8]

• kolm kompaniid ooberst Carl Gustaf Marschalcki Verdeni tragunirügemendist;
• üks kompanii ooberst Johan Funcki Šveitsi pataljonist;
• kolm kompaniid Gustaf Horni Põhja-Skåne ratsarügemendist;
• üks pataljon Carl Horni Pommeri jalaväerügemendist;
• veel kolm kompaniid Põhja-Skåne ratsarügemendist;
• veel üks pataljon Pommeri jalaväerügemendist;
• veel kolm kompaniid Põhja-Skåne ratsarügemendist;
• üks pataljon Prantsuse grenadere;
• kolm kompaniid Ernst Detlof von Krassowi tragunirügemendist.

Teine liin:

• kaks kompaniid Verdeni tragunirügemendist;
• üks pataljon von Görtzi jalaväerügemendist;
• kaks kompaniid Wilhelm Burchard Müller von der Lühneni Pommeri jalaväerügemendist;
• ihukaitse-tragunieskadron Mardefelti juhatusel;
• kaks kompaniid Mülleri tragunirügemendist;
• üks pataljon Görtzi jalaväerügemendist;
• üks kompanii Mülleri tragunirügemendist;
• üks kompanii Krassowi tragunirügemendist;

Kaliszi külas paiknes veel kaks kompaniid Krassowi tragunirügemendist.

Varssavi konföderatsiooni üksuste rivistus paremal tiival:

• kuninglik rügement;
• Józef Potocki isiklik rügement;
• Michał Potocki isiklik rügement;
• Jerzy Dominik Lubomirski isiklik rügement;
• Jerzy Aleksander Lubomirski isiklik rügement;
• Stanisław Tarło isiklik rügement;
• Franciszek Lanckoroński isiklik rügement.

Vasakul tiival:

• Jan Kazimiers Sapieha isiklik rügement;
• Antoni Kazimierz Sapieha isiklik rügement.

Mardefelti lahinguliini pikkuseks oli umbes kolm kilomeetrit. Esireas paiknesid keskmes Rootsi jala- ja ratsaüksused, samuti ka teises reas. Varssavi konföderatsiooni väed asusid tiibadel. Rootsi-Poola vägede selja taha jäi Prosna jõgi. Koalitsiooniarmee rivistuses asusid keskmes Vene ja Saksi üksused. Sandomierzi konföderatsiooni üksused paiknesid samuti tiibadel.^[9]

Lahing algas 29. oktoobril kell 15:30. Rootslaste poolelt avati lahing kolmekahuripauguga, koalitsiooniarmee vastas kahega. Marschalcki ratsavägi asus Saksi rivide suunas rünnakule. Pealetungi aeglustas aga maastiku ebaühtlus. Esmalt sattusid rootslaste rünnaku alla Saksi kaardivägi ja ihukaitse-tragunirügement, mida juhatasid kindralit St. Paul ja Kospoth. Esimene rünnakulaine tõrjuti tagasi, millejärel alustasid pealetungi Gustaf Horni ja Krassowi ratsaväelased, murti läbi esimesest sakside liinist ning tungiti Vene üksuste kallale. Ka venelaste esimene liin lagunes. Samal ajal ratsutas kuningas August Saksi üksuste juurde ning julgustas neid vastupanule. Kindral Brandti viis teise liini tragunid lahingusse ning olukord stabiliseerus koalitsiooniarmee jaoks.^[10]

Rootslastest paremal alustas rünnakut Potocki, kelle kürassiirirügemendid Saksi vägede külge ohustama hakkasid. Sieniawski asus oma üksustega vasturünnakule ning peatas Potocki pealetungi. Ka Śmigielski haaras ründajaid tiivalt. Kasvava surve all taganesid Potocki väed enda laagrini, kuhu osa Sieniawski ja Śmigielski vägedest järgi läks, ülejäänud tungisid Rootsi vägedele peale.^[11]

Rootslasi vasakul tiival rünnakus venelaste vastu toetanud Sapieha suruti Rzewuski poolt samuti taganema. Rootsi üksused sattusid peale Poola liitlaste lahinguväljalt põgenemist igalt küljelt tule alla, kui panid siiski veel vastu. Päike loojus lahinguvälja kohal kella 17:00 paiku, kuid võitlus jätkus. Krassow suutis 500 ratsanikuga läbi murda ning Poznańi suunas taganeda. Vastupanu osutas veel jalavägi, mis aga venelaste mortiiritule all palju kaotusi kandis. Lõpuks otsustas Mardefelt alistuda. Tingimusteks olid vaid, et ohvitserid oma hobused ja varustuse alles saaksid hoida. Lahing oli kestnud ligi kolm tundi. Koalitsiooniarmee soovis veel rootslaste laagri vallutada, kuid pimeduse tõttu lükati rünnak järgmisele päevale.^[12]

Mõlemad Potockid ja paljud teised kõrgemad Varssavi konföderatsiooni ohvitserid otsustasid, et parim võimalus vangilangemisest pääseda on üle Prosna minna. Retke alustati paarisaja ratsanikuga, kellest mõned teekonnal kasakate poolt tapeti, suunduti Konini poole. 30. oktoobril kapituleerusid nii laagrisse maha jäänud väed kui ka Rootsi üksused.^[12]

Vangi langesid Mardefelt, Gustaf ja Carl Horn, Marschalck, Müller, Michał Potocki ja palju teisi tähtsaid ohvitsere. Lisaks sellele veel ligi 2000 Rootsi ja 1000 Varssavi konföderatsiooni sõdurit, kümme kahurit ning 30 lahingulippu. Surma sai ligi 780 Rootsi sõdurit. Venelased kaotasid lahingus 230, saksid 120 ja Sandomierzi konföderatsioon 100 meest.^[13] Pärast lahingut hoolitsesid koalitsioonivägede arstid haavata saanud Mardefelti eest. Lahingu järel jäid rootslaste ja Leszczyński kätte vaid Poola suuremad linnad. Kuigi Poola tagasi vallutamine ja Karl XII peavägede ümber piiramine muutus lahingu järel vägagi võimalikuks, ei kasutanud koalitsiooniarmee võimalust ära.^[14] Päev pärast lahingut pidas Włocławeki piiskop Konstanty Felicjan Szaniawski, Sandomierzi konföderatsiooni toetaja, tänujumalateenistuse^[13].