TÄNA AJALOOS, 11. juuni ⟩ Hävitati Trooja linn

See artikkel räägib juuniküüditamisest Eestis; see oli osa aktsioonist, millest räägitakse artiklis Juuniküüditamine Nõukogude Liidus

Juuniküüditamine Eestis toimus 14. juunil 1941. See oli Nõukogude Liidu repressiivorganite (NKVD) inimsusvastane kuritegu – esimene massiline küüditamine Eestis. Juuniküüditamise käigus arreteeriti ja saadeti Eestist välja Venemaale umbes 3000 meest, kes seal peaaegu kõik kas hukati või hukkusid GULAG-i vangilaagrites. Küüditatud meeste perekonnaliikmed – umbes 7000 naist-last-vanurit – saadeti neist eraldi samuti Eestist välja, eelkõige Siberi küladesse, kus enamik neist samuti aastatel 1941–1944 hukkus.^[1]

Üks juuniküüditatutest, diplomaat Georg-Peeter Meri 1941. aasta teises pooles Sevurallagi vangilaagris (foto NKVD toimikust)

Diktaator Stalini ja Nõukogude Liidu võimuladviku eesmärk oli küüditada oma kodumaalt välja omariikluse olulisimad kandjad: riigiametnikud, sõjaväelased, politseinikud, majandustegelased, jõukamad talupojad jt. Neid inimesi pidas NSV Liidu juhtkond stalinistliku režiimi kommunistliku ideoloogia alusel oma vastasteks, kui "ekspluataatorlikku klassi".^[2] 1941. juuniküüditamine hõlmas ka okupeeritud Lätit ja Leedut ning aastatel 1939–1940 Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ja annekteeritud alasid Poolas (sh Valgevene NSV ja Ukraina NSV) ja Rumeenias (sh Moldaavia NSV), kust saadeti Siberisse sundasumisele kokku umbes 95 000 inimest.^[3]

Otseses tähenduses küüditatud olid enamasti naised, lapsed ja vanad mehed, kes eluks ajaks Siberisse sundasumisele saadeti ning kelle kohta isikupõhist süüdimõistvat otsust mitte kunagi ei ole tehtud. Mehed, aga ka üksikud silmapaistvamatel ametikohtadel olnud naised, eraldati oma perekondadest juba Eestis kohe pärast kinnipidamist ning saadeti vangilaagritesse, kus nad hiljem kas NKVD erinõupidamise, mõne tribunali või isegi kohaliku oblastikohtu otsusega pealiskaudse menetluse järel süüdi mõisteti. Suur osa neist suri juba 1941. või 1942. aastal enne otsuse langetamist, väga paljud mõisteti surma ja lasti maha, ülejäänud viidi enamasti kümneks aastaks vangilaagrisse. Tingimused Nõukogude vangilaagrites olid erakordselt ebainimlikud, mistõttu enamik vangilaagritesse saadetuid suri esimesel või teisel vangiaastal. Üksikud ellujäänud, kes karistusaja suutsid ära kanda, saadeti seejärel oma perekondade juurde sundasumisele.^[4]

Küüditamise eesmärk ei olnud kõigi küüditatute tapmine. Küüditamisega viidi oma kodumaalt ära inimesed, keda nende sotsiaalse staatuse tõttu loeti Nõukogude režiimi vastasteks või vähemalt ebalojaalseteks. Neid kasutati tasuta ja õigusteta tööjõuna sageli paikades, kus inimesi ei olnud, ja töödel, mille jaoks tavalist tööjõudu ei jätkunud (Teise maailmasõja ajal oli Nõukogude Liidus suur osa tööjõulistest meestest kas vangis või sõjaväkke mobiliseeritud). Sundasumise paigad olid enamasti raskesti ligipääsetavates kohtades karmi kliimaga piirkondades kaugel suurematest linnadest. Elamistingimused olid ebainimlikud, puudus korralik peavari ja arstiabi, suur puudus oli põhilistest toiduainetest, rõivastest ja jalatsitest. Viletsust võimendas veelgi Nõukogude Liidus valitsenud organiseerimatus ja hoolimatus. Ohvreid ei loetud.^[4]

Pärast sõja lõppu lootsid küüditatud koju pääseda, kuigi neid olid saadetud sundasumisele eluks ajaks. Natuke andis lootust ka pärast sõda leevenenud ideoloogiline surve ja paranenud varustamine. Mõned põgenesid Siberist omal käel. 1946. aastast alates vabastati osa küüditatuid. Paljud lapsed ja noored saadeti kas salaja või ka ametliku loaga kodumaale tagasi. Kuid see ei olnud pääsemine. 1940. aastate lõpul võeti enamik Siberist kodumaale tulnud noori kinni ja saadeti tapi korras oma sundasumispaika tagasi.^[4]

Küüditatuid hakati lubama järk-järgult kodumaale tagasi alles pärast Stalini surma. Esimesena lapsed, alates 1954. aastast. Suurem osa küüditatuid vabastati aastatel 1956–1958, kuid oli neid, kes pääsesid kodumaale veelgi hiljem, ja neidki, kes mõnel põhjusel jäid elama sundasumise paika või mujale Siberis või Venemaal. Kodumaale pääsemine ja rehabiliteerimine ei tähendanud veel vintsutuste lõppu. Represseeritu, mis sest et taastatud õigustega, märk saatis inimesi kuni NSV Liidu lagunemiseni.^[4]

Ettevalmistused

Nõukogude Liidu valitsuse ja kommunistliku partei Keskkomitee 14. mail 1941 ühismäärusega nr 1299-526ss kinnitati "Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast". Küüditamist oli määratud koordineerima riikliku julgeoleku rahvakomissar Vsevolod Merkulov, tema asetäitja Ivan Serov ja siseasjade rahvakomissari asetäitja Viktor Abakumov.

Selle ühismääruse täitmist korraldasid okupeeritud Eestis nn "troikad" ehk kolmest isikust koosnevad komisjonid. Eesti NSV juhttroikasse kuulusid riikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm, siseasjade rahvakomissar Andrei Murro ja EK(b)P KK I sekretär Karl Säre.

Kogu Eestis juhtis küüditamist NKVD operatiivstaap koosseisus:

Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Boris Kumm (esimees),
Eesti NSV Riikliku Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar Andrei Murro,
Eesti NSV Riikliku Julgeoleku rahvakomissari asetäitja Aleksei Škurin,
Eesti NSV siseasjade rahvakomissari asetäitja Venjamin Gulst,
Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 2. osakonna ülem Rudolf James.

Eestist küüditatud inimesed oli kavas saata järgmistesse piirkondadesse ja töölaagritesse:

4665 inimest Starobelski laagrisse Ukraina idaosas, kus enne asusid Poola sõjaväelastest vangid, vt Katõni massimõrv;
691 inimest Usollagi laagrisse (NKVD Erinõupidamisega süüdi mõistetud kriminaalne element);
9115 inimest Altai kraisse (väljasaadetavate pereliikmed).

Küüditamist ehk "sundevakueerimist" asuti teostama 13. ja 14. juuni ööl, reedel vastu laupäeva. Keskpäeval oli kõigile asutustele antud korraldus saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid ette valmistatud kohtadesse kogunema küüditamist teostavad isikud. Neist moodustati neljaliikmelised "brigaadid", mida üldjuhul juhtis julgeolekutöötaja. Brigaadidele anti juhised ja vajalikud dokumendid: arreteeritavate ja küüditatavate nimekirjad, vara ülevõtmise blanketid jms.

Küüditamise teostamine

Teostamine Eestis

14. juuni öösel kella 1–2 paiku alustasid küüditamist teostavad rühmad tegevust üle Eesti. Õhtul magama läinud pered aeti üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad olid kuulutatud kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja hooned otsiti läbi. Kaasa lubati võtta kuni 100 kg asju.

Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod raudteejaamade haruteedel oodanud vagunite juurde. Küüditamise teostamiseks oli varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval.

Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Sel hetkel nägi enamik naisi oma mehi ja enamik lapsi oma isa viimast korda. Arreteerimisele või küüditamisele määratud inimeste tagaotsimine jätkus 16. juuni hommikuni.

Juunis 1941 Petserimaa Värska õppelaagrisse saadetud 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse ligi 231 Eesti tegevsõjaväelast vangistati Petseri Kaitseliidu majas 13.–14. juunil^[5]^[6] (179 ohvitseri ja lipnikku, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse, 49 allohvitseri ja sõdurit). Värska laagrist vahistatutele lisati mujal Eestis kinni võetud 36 kaadrisõjaväelast.

Küüditatute transport ja paigutus Venemaal

17. juunil 1941 hakkasid rongid küüditatutega Narva ja Irboska kaudu Eestist välja sõitma. Vaguneisse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vaguneisse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimlat asendas põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks.

Algul sõitsid A- ja B-vagunid ühes koosseisus, mõne aja pärast haagiti A-vagunid lahti ja saadeti otse sunnitöölaagreisse.

Enamik A-vaguneisse paigutatud arreteerituist saadeti algul Ukraina NSV Starobelski ja Babino laagreisse ning Uurali lähistele Verhodurski laagrisse Sverdlovski oblastis, väiksem osa viidi kohe Kirovi oblasti vangilaagreisse. Starobelskisse ja Babinosse viidud vangid sattusid sõjategevuse piirkonda ning toimetati seetõttu peagi Siberi vangilaagreisse. Külma, viletsa toidu ning üle jõu käiva töö tagajärjel suri enamik arreteerituist juba esimesel Siberi talvel. 1941. aasta lõpul asusid vangilaagreis tegutsema uurimiskomisjonid. Suur osa vangistatuist lasti maha. 1942. aasta kevadeks oli umbes 3500-st otse vangilaagreisse saadetud mehest elus paarsada.

B-vaguneisse paigutatud naised ja lapsed viidi asumisele Kirovi, Novosibirski, Omski ja Tomski oblastisse ning Altai ja Krasnojarski kraisse. Neist naistest ja lastest suri külma, nälja ja raske töö tagajärjel iga teine. Jätkusid ka arreteerimised, mistõttu nii mõnigi sattus asumiselt vangilaagrisse.

Pärast sõja lõppu hakkasid küüditatute elutingimused pikkamööda paranema. Aastail 1946–1947 lubasid võimud saata tagasi Eestisse lapsed, kellel oli kodumaal sugulasi. Kuid 1949–1951 otsisid julgeolekuorganid enamiku tagasi saadetud lastest üles ning saatsid nad uuesti Siberisse. Kodumaale õnnestus küüditatuil tagasi pöörduda alles 1950. aastate lõpul.

Küüditatute ja hukkunute arv

13. juunil 1941 Moskvast antud korralduse järgi oli Eestist ette nähtud küüditada 11 102 inimest. Neist kõiki ei õnnestunud küüditajatel tabada.

17. juunil 1941 esitas NSV Liidu riikliku julgeoleku rahvakomissar Vsevolod Merkulov Jossif Stalinile, Lavrenti Beriale ja Vjatšeslav Molotovile aruande No2288/М. Selle aruande järgi oli Eestist küüditatud 9146 inimest, neist 3173 oli arreteeritud ja 5978 saadetud asumisele, küüditatute hulka oli arvatud ka 124 arreteeritud laskurkorpuse sõjaväelast. Narva või Irboska kaudu oli saadetud Eestist välja üheksa rongi (nr 286–294).

Saksa okupatsiooni ajal selgitas Nõukogude okupatsiooni ohvreid välja 4. septembril 1941 loodud Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus, mille saksakeelse lühend on ZEV. 1943. aastaks oli ZEV-i ankeetidega kogutud andmete alusel koostatud nimekirjas 9632 küüditatut. Ent selles nimekirjas ei ole juute, keda küüditatute seas oli umbes 400.

Praegu^[millal?] loetakse juuniküüditatute koguarvuks veidi üle 10 000 inimese (välja on käidud arv 10 016). Alaealisi (kuni 17-aastasi) oli neist 36–38%, alla aastasi lapsi üle 100, oli ka voodihaigeid vanainimesi.

Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.

Vaata ka

Viited

↑ Eesti ajalugu: kronoloogia. Tallinn: Olion, 1994, lk 183.
↑ Toomas Hiio. "Ado Kisandi päevik ja tema lugu." – Ado Kisand. "Saaks veel Eestissegi: päevik 1939–1947". Tallinn: Hea Lugu, 2015, lk 8.
↑ Toomas Hiio. "Ado Kisandi päevik ja tema lugu." – Ado Kisand. "Saaks veel Eestissegi: päevik 1939–1947". Tallinn: Hea Lugu, 2015, lk 7.
1 2 3 4 Toomas Hiio. "Ado Kisandi päevik ja tema lugu." – Ado Kisand. "Saaks veel Eestissegi: päevik 1939–1947". Tallinn: Hea Lugu, 2015, lk 9.
↑ Eesti Kaitseväe Värska laagritest 1941 küüditatud ohvitseride nimekiri väeosade kaupa, ((väidetavalt Vello Salo koostatud) nimekiri ohvitseridest ja sõjaväega seotud isikutest, kes viidi Eesti Kaitseväe Värska laagritest 13.-14. juunil 1941 kõigepealt Petserisse, arreteeriti seal ja küüditati Nõukogude Venemaa GULAGI vangilaagritesse)
↑ Vene terrori ohvriks langenud Eesti ohvitserid, Vaba Eestlane = Free Estonian, 22 juuli 1980

Kirjandus

Allikapublikatsiooni:

"14. juuni 1941. Mälestusi ja dokumente". Eesti Muinsustkaitse Selts. (Koostanud Mart Laar). Tallinn, 1990.
Hilda Sabbo. Võimatu vaikida. I. Tallinn, 1996.
Küüditamine Eestist Venemaale. Deportation from Estonia to Russia (6. osa). Juuniküüditamine 1941 ja küüditamised 1940–1953. Koostanud Leo Õispuu. Toimetanud Ülo Ojatalu. 896 lk, eesti ja inglise keeles. Tallinn: Memento 2001. ISBN 9985-9096-5-8.
Küüditatud 1941: üldnimestik Tartu Instituudi arhiivis ja arhiivraamatukogus (Torontos) ning Eesti Represseeritute Registri Büroos (Tallinnas) leiduva andmestiku põhjal seisuga 24. veebruar 1993. Koostanud Vello Salo. Toronto : Maarjamaa, 1993.

Monograafiad ja temaatilised artiklikogumikud:

Kultuur ja Elu. 1998. 3. 1941. aasta küüditamise erinumber.
"Eestlaste küüditamine. Mineviku varjud tänases päevas: artiklid ja elulood". Korp! Filiae Patriae. (toimetus: Ene Andresen jt, elulugude toimetaja Riina Reinvelt, eessõna: Karolina Johanson), Tartu: FP Kinnisvara, 2004.
Valge raamat eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940–1991. (Teos on valminud Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni töö tulemusena ning Riigikogu, Eesti Vabariigi valitsuse ja Justiitsministeeriumi toetusel. Komisjoni esimees: Vello Salo. Autorid: Jaak Kangilaski, Virve Kask, Kalev Kukk, Jaan Laas, Heino Noor, Aigi Rahi-Tamm, Rein Ratas, Anto Raukas, Enn Sarv, Peep Varju. Peatoimetaja Vello Salo. Toimetajad Ülo Ennuste, Erast Parmasto, Peep Varju (Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni tegevesimees). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2005 ISBN 9985-70-194-1
Olev Ott, "Deportationerna i Estland 1941", Öjersjö, 2009

Uurimuslikud artiklid:

"Punaste terroriaeg Eestis – õudseim ja veriseim lehekülg meie ajaloos". Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr 68, 13. juuni 1942, lk 2.
Peep Varju. 14. juuni 1941. – Kannatuste aastad 1940–1991. 2. raamat. (toimetajad Ülo Ennuste, Enn Tarvel, Peep Varju). Sihtasutus Valge Raamat, Tallinn: Valge raamat, 2012, lk 15–55.

Mälestused, päevikud, kirjavahetus:

"Siberi karm kool: küüditatute koolilood. Kooliõpilaste kogutud mälestused". Eesti Memento Liit, Eesti Represseeritute Abistamise Fond (toimetaja Ainu Purje, eessõna: Toomas Liivamägi), Tallinn: Eesti Represseeritute Abistamise Fond, 2011.
Kaarel Parveots. Siberi vangilaagrites 1941–1951. – Kannatuste aastad 1940–1991. 2. raamat. (Toimetajad Ülo Ennuste, Enn Tarvel, Peep Varju). Sihtasutus Valge Raamat, Tallinn: Valge raamat, 2012, lk 153–195.
Erna Nagel. "Olen kui päike ja tuul: Erna Nageli päevik". (Toimetanud Valdek Kiiver), Tartu: Hotpress Kirjastus, 2007.
Ado Kisand. "Saaks veel Eestissegi: päevik 1939–1947". (Toimetanud ja kommenteerinud Toomas Hiio), Tallinn: Hea Lugu, 2015.