Johann Mei^[1] (ka Juhan, Mey; 6. november (vkj)/ 18. november 1867 Suuremõisa vald, Pühalepa kihelkond, Läänemaa (Hiiumaa)^[2] – 5. aprill 1927 Tallinn) oli eesti meresõitja, hüdrograaf, geodeet ja sõjaväelane (kolonelleitnant).

Ta põlvnes Hiiumaa meresõitjate suguvõsast. Ta tundis varakult huvi laevanduse ja merenduse vastu ning astus 16-aastaselt kaubalaevale teenistusse. Õppis mõne aasta Tallinna kreiskoolis, hiljem Paldiski ja Liibavi merekoolis ja omandas kaugesõidu tüürimehe kutse.^[3]

Juba noorpõlves võttis ta osa sõnalise vanavara kogumisest (kirjutas üles rahvalaule). Palju tema kirjutisi võib leida Jakob Hurda kogust.

1892. aastal sai Mei kaptenikoha Liibavi sõjasadama ehituse laevadele, seejärel hakkasid teda huvitama sadamaehitus ja süvendustööd. 1897. aastal sooritas ohvitseri eksami Peterburi mereväe kadetikorpuse juures. Lipnikuna arvati ta siis reservväkke.

Vene-Jaapani sõja puhkemisel kutsuti Mei tegevteenistusse, määrati vahiohvitseriks aurikule Tšaika ja ühtlasi Liibavi sõjasadama süvendustööde juhatajaks. 1906. aastal juhatas Mei Soela väina hüdrograafilisi ja süvendustöid. 1908. aastast 1917. aasta sügiseni juhatas ta samu töid Tallinna uues sõjasadamas. Samal perioodil töötas ka Soome skäärides; töö tulemuseks olid uued faarvaatrid Barösundis, Barösund-Ekenäsis ja mitu süvendatud laevateed Porkkala juures.^[3] 1914. aastal komandeeriti Mei Saksamaale, Hollandisse ja Inglismaale moodsa sadamaehitusega tutvuma. 1916. aastal võttis Mey osa Väinamere strateegilise merekanali (Kumari kanali) süvendamisest. 1917. aastal evakueeriti Mei Petrogradi.

Ta oli paremaid eriteadlasi Venemaal. Teda autasustati Püha Stanislavi II ja III järgu ordeni, Püha Anna III järgu ordeni ja suure kuldmedaliga.^[3]

Sealt naasis ta 1920. aastal Eestisse.^[3] Eestis töötas ta Merejõudude Juhataja Staabis vanema käsundusohvitserina, mõni kuu hiljem miinitraalerite divisjoni ülemana. Seal oli ta divisjoni likvideerimiseni.

15. märtsil 1921 määrati ta Kindralstaabi IV osakonda (topo-hüdrograafia osakonda) kartograafiks. Aastatel 1921–1926 teostas ta peamiselt Eesti sadamate mõõtmisi, aga koostas ja toimetas ka topo-hüdrograafia osakonna publikatsioone.

Mei suri südamehaiguse tagajärjel mõni päev pärast "Eesti lootsi" trükkiandmist Tallinnas sõjaväe haigemajas.

Temalt ilmus ajakirjanduses artikleid merendusest ja laevandusest; neid artikleid tõlgiti ka välisriikide ajakirjadesse.

• Eesti merikaartide kokkuseadmise ja väljatöötamise kord (koos P. Oengo, G. Juksi ja teistega). Tallinn 1924
• Lühike ajaloolik ülevaade hüdrograafilisest meremõõtmisest Eestis ja mis sel alal Eesti Iseseisvuse ajal tehtud. // Topo-hüdrograafia aastaraamat, Tallinn 1924
• Inglise-eesti meresõnastik: merekaartide ja lootsiraamatute juure. // Topo-hüdrograafia aastaraamatu lisa 1924. Tallinn 1925
• Eesti rannik ja meri. Eesti loodus. Tallinn 1925
• Peipsi, Lämmi ja Pihkva järve ranniku ja vete topograafiline kirjeldus. Tallinn 1926
• 1925. aastal hakkas Mey koostama meresõidu käsiraamatut "Eesti loots", mis sai valmis 1927. aasta kevadeks. See oli esimene eestikeelne selle valdkonna raamat.
  • Eesti loots. Meresõidu ja lootsiasjanduse käsiraamat. Hüdrograafiline kirjeldus Eesti rannikust ja merest. Tallinn 1927

Johann Meil ja Hiiumaalt pärit kapteni Mihkel Oengo tütrel Marie Oengol oli poeg Peeter ja neli tütart. Neist esimesed kaks ja neljas tütar said kunstnikeks (Kristine, Natalie ja Lydia)^[4], kolmas tütar Helene suri noorelt.

• Kolonel-leitnant Johann Mey. Eesti loots. Meresõidu ja lootsiasjanduse käsiraamat. Hüdrograafiline kirjeldus Eesti rannikust ja merest. Tallinn 1927. Lk III–IV
• Karl Kello. "Külapoisist pärusaadlikuks: eesti variant". Õpetajate Leht nr 39, 26. oktoober 2007. Lk 20

• Johann Mei Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Profiil. Geni.com
• Haud Tallinna Rahumäe kalmistul