Hirohito (裕仁) (29. aprill 1901 – 7. jaanuar 1989) oli 124. Jaapani keiser, kes valitses aastatel 1926–1989. Tema valitsejadeviis oli "Shōwa", mistõttu teda tuntakse ka Shōwa-tenno'na. Ta oli viimane Jaapani keiser, keda austati šintoismis elava jumalana 1945. aastani.

Hirohito oli keiser Yoshihito ja keisrinna Teimei poeg ning sai troonile pärast oma isa surma^[1]. Ta oli keiser Meiji esimene pojapoeg.^[1] Formaalselt oli ta absoluutne monarh, reaalselt juhtis riiki aga aastani 1945 sõjaväelastest koosnev autoritaarne valitsus, mille eesotsas oli Hideki Tojo. Valitsus soovis teha Jaapanist Kaug-Ida valitsejat. Selle üle, kas Hirohito seda suunda toetas, on palju polemiseeritud, ent tõde pole selgunud siiani. Siiski ei antud Hirohitot sõjakurjategijana kohtu alla; ta pidi vaid loobuma enda kummardamisest jumalana.

Kui sõja kulg juunis 1942 pöördus Jaapani vastu, kaasas Hideki Tojo keisri riigi ellu, sundides inimesi end tema nimel ohverdama. Hirohito hakkas valitsust mõjutama alles siis, kui kaotus muutus möödapääsmatuks, ent ta jäi oma otsustega hiljaks: Hiroshimale ja Nagasakile heideti tuumapomm.

Hiroshimale heideti tuumapomm 6. augustil 1945 kell 8.15, Nagasakile 9. augustil 1945. Hiroshimale visatud tuumapomm tappis 100 000 – 140 000 inimest. Nagasakile heidetud tuumapommi tõttu hukkus ligikaudu 35 000 – 40 000 inimest ning sai vigastada rohkem kui 60 000 inimest. 1945. aasta 15. augusti raadiokõne, milles ta teatas Jaapani alistumisest eelmisel päeval, oli läbi aegade esimene Jaapani keisri otsepöördumine oma rahva poole. ^[1]

Enne teist pommi polnud Hirohitol plaani alistuda, kuid pärast Nõukogude Liidu sõjakuulutust ja teist pommi otsustas ta alistuda. Nii mõnegi arvates olid pommid jumala poolt saadetud, kuna andsid Hirohitole võimaluse alistuda, hoides au.^[1]

25. detsembril 1926 suri keiser Taishō Hayamas kell 1.25. Hirohito võttis kohe võimu enda kätte ja 25-aastaselt sai ta 124. Jaapani keisriks. Õiguse troonile kinnitasid sugulusõigus, traditsioon, ajalugu ja konstitutsioon. Konstitutsiooni artikli 1 järgi peab Jaapani keiser olema valitud katkematu liini järgi. Shōwa ajastu nimi kuulutati välja 28. detsembril.^[1]

Mandžuuria kriis algas 18. septembril 1931 ja oli ettekäändeks Jaapanile, et tungida Mandžuuriasse. Kwantungi armee ohvitserid lõhkasid pommi Jaapani kontrolli all oleva Lõuna-Mandžuuria raudtee liini lähedal ja süüdistasid selles Hiina bandiite ja Zhang Xueliangi sõdureid, kuigi rongiliin tegelikult kannatada ei saanud. Keiser Hirohito sai tegevusest teada järgmisel päeval 19. septembril. 22. septembril tunnustas keiser tegu tehtuks, kuigi ta teadis, et tegevus oli lavastatud. Siiski, Jaapani rahvas oli sõjaväe poolel. Militaarseadust rikkunud ohvitseridele anti kerged karistused. Hirohito ei olnud impeeriumi suurenemise vastu niikaua, kui operatsioon oli edukas. Hiina otsis Rahvasteliidult abi, mille tõttu kuulutas Rahvasteliit välja Lyttoni rapordis Jaapani agressoriks, kuna nad ei uskunud Jaapani ametlikku versiooni juhtunust ja nõudis Jaapanilt Mandžuuria tagastamist Hiinale. Selle tagajärjel andis Jaapan 27. märtsil 1933 ametlikult teada Rahvasteliidule, et nad lahkuvad Rahvasteliidust.^[1]

Keisri abikaasa oli keisrinna Nagako (1903–2000), kellega ta abiellus 26. jaanuaril 1924. Hirohito nõudis monogaamilist abielu, millega pandi lõpp pikale konkubiinitraditsioonile.^[1] Ta nõudis ka, et tema kasvatab oma lapsed üles palees, erinevalt traditsioonist, mille järgi kasvatasid lapsi teenrid. Neil sündis seitse last, kellest neli esimest olid tütred:

• printsess Teru (1925–1961)
• printsess Hisa (1927–1928)
• printsess Taka (1929–1989)
• printsess Yori (sündinud 1931)
• kroonprints (hiljem keiser) Akihito (sündinud 1933)
• prints Hitachi (sündinud 1935)
• printsess Suga (sündinud 1939)

Hirohito oli bioloog ja merebioloogiat käsitlevate raamatute autor.

Keiser Hirohito isiklikku elu iseloomustas tihe reguleeritud rutiin. Teda huvitas kõige rohkem poliitiline võim ja sõjaline sõjaväeline juhatus. Kõige suurema osa tema õpingute ajast võtsid sõjalised küsimused. ^[1]

Keiser Hirohito ärkas alati kell 7.30 ning tema abikaasa veidi enne teda. Nad panid end ise riidesse ja nende hommikusöögi osaks oli alati piim, mille koos toiduga valmistasid ette teenijad.^[1]