Heaoluriik ehk hoolekanderiik (inglise keeles welfare state) ehk sotsiaalriik (saksa keeles Sozialstaat) on valitsemisvorm, mille puhul riik kaitseb ja toetab kodanike majanduslikku ning sotsiaalset heaolu. See põhineb seadustega sätestatud õiguskorral ja ametnike hoolekandel, mille eesmärk on tulusid ümber jagades tagada riigi elanikele võrdsed võimalused ning toetada neid kodanikke, kes ei suuda endale tagada minimaalselt vajalikke elutingimusi.[1]
Heaoluriiki iseloomustavad kõrge elatustase, liigendatud ja riiklikult garanteeritud sotsiaalhooldussüsteem, vähene tööpuudus, stabiilne sotsiaalne õiglus ning majanduslik areng koos demokraatia põhimõtetega. Heaoluriigi kujunedes tõuseb üldine elatustase ja suureneb keskklassi osakaal ühiskonnas.
Heaoluriik ehk sotsiaalriik garanteerib kodanikele poliitilised ja sotsiaalsed õigused. Riik ei sekku turumajandusse, kuid vähendab ühiskonnaliikmetevahelist sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust maksu-, majandus- ja sotsiaalpoliitikaga. Riik ühendab turumajanduse sotsiaalse õiglusega. Olenemata inimeste loomupärastest eeldustest ning sissetulekute suurustest antakse neile heaoluriigis võimalus võtta osa ühiskonna üldisest heaolust.
Heaoluriigi tunnused ja funktsioonid
- kõrge majandusarengu tase, mis võimaldab jagada elanikkonna tulusid nii, et suuromanikud ei ole häiritud
- inimestevahelise koostöö ideaal
- aktiivne kodanikuühiskond ja inimõiguste kaitse
- majanduse sotsiaalse orientatsiooniga struktuur
- formeerunud kodanikuühiskond
- arvukad ja efektiivsed sotsiaalprogrammid, mis toimivad võrdsuse printsiibist lähtudes
- riigi sotsiaalne vastutus kodanike ees
- kindlaksmääratud riiklikud tegevused, mis tagavad igaühele väärikad elutingimused, sotsiaalse kaitse ja võrdsed stardivõimalused oma pürgimuste realiseerimiseks
- sotsiaalselt kaitsetu ja tõrjutud elanikkonna (töötud, pensionärid, invaliidid) toetamine
- võitlus tööpuuduse vastu ja vaesuse leevendamine
- noorte, tegevust alustavate ettevõtjate toetamine
Nendele põhimõtetele vastavad rohkem või vähem Lääne- ja Põhja-Euroopa riigid, nagu Austria, Belgia, Holland, Island, Norra, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Soome, Suurbritannia, Šveits, Taani, samuti Kanada ja Ameerika Ühendriigid Põhja-Ameerikast ning Austraalia ja Uus-Meremaa. Aasiast kuuluvad heaoluriigi mõiste alla Jaapan ning mööndustega Lõuna-Korea. Ka Saudi Araabiast, Kuveidist ja Katarist, kui jätta arvestamata demokraatia põhimõtted, on peaaegu kujunenud heaoluriigid, kuid vaid oma kodanikele.
Nimetatud riikides on loodud võimalused igakülgselt rahuldada inimeste materiaalseid, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi ning on tagatud sotsiaalse õigluse põhimõtete realiseerimine. Riikides kehtib võimalus end teostada ja vastavalt võimetele oma tööjõudu rakendada. Eraomandi põhimõtted on riigi poolt kaitstud ja on tagatud vaba ettevõtlus ning loodud kõik tingimused demokraatliku poliitika tegemiseks. Heaoluriikide rahvusliku taastootmise tase on üks maailma kõrgemaid ja need riigid kuuluvad demokraatliku maailma juhtivate tööstusmaade hulka. Euroopa Liidu (EL) poliitilise integratsiooni lõppeesmärk on tagada liikmesriikide üldine majanduslik ja sotsiaalne heaolu ning ühtlustada liikmetevahelist arengutaset.
2018. aasta andmetel kulutasid OECD riigid sisemajanduse kogutoodangust sotsiaalkulutustele kõige rohkem (protsentides): Prantsusmaa (31,2), Belgia (28,9), Soome (28,7), Taani (28,0), Itaalia (27,9), Austria (26,6), Rootsi (26,1), Saksamaa (25,1), Norra (25,0) ja Hispaania[rdp-wiki-embed url='https://et.wikipedia.org/wiki/Hispaania'] More (23,7). Eesti oli 33 OECD riigi hulgas 20. kohal (18,4), pärast Ameerika Ühendriike ja enne Austraaliat ning edestas Lätit ja Leedut.
Kui reastada riigid sotsiaalkulutuste järgi elaniku kohta (per capita), siis juhtis edetabelit 2013. aasta andmetel (dollarites) ülekaalukalt Luksemburg (22 207,8). Järgnesid Norra (14 541,8), Taani (13 259,8), Austria (13 070,7), Belgia (12 715,5), Prantsusmaa (12 356,2), Rootsi (12 342,2), Soome (12 073,2), Šveits (11 392,5) ja Saksamaa (11 140,9). Eesti oli 29. kohal (4304,9), Slovakkia järel ja Läti ees.
Mõistet "sotsiaalne riik" kasutas esimest korda 1850. aastal saksa sotsioloog, majandusteadlane ja riigiametnik Lorenz von Stein. Ta loetles taolise riigi tunnuseid nagu kõikide ühiskonnaklasside absoluutse õigusliku võrdsuse saavutamine ning riigi kohustus aidata kaasa kõikide oma kodanike majanduslikule ja sotsiaalsele arengule. Šveitsis võeti 1877. aastal esimesena maailmas vastu föderaalne tehaseakt (saksa keeles Eidgenössisches Fabrikgesetz), mis reguleeris tehases töötamise põhimõtteid, tööpäeva pikkust ja keelas alla 14-aastaste laste tööjõu kasutamise. Heaoluriigi mõistet kasutas esimesena Otto von Bismarck 1880. aastate alguses, kui ta kavandas Saksamaa sotsiaalse ja majandusliku korralduse süsteemi reformimist. Briti peaminister David Lloyd George püstitas pärast esimest maailmasõda eesmärgi arendada Inglismaast heaoluriik. Samasuguse eesmärgi lõi ka USA[rdp-wiki-embed url='https://et.wikipedia.org/wiki/Ameerika_%C3%9Chendriigid'] More president Franklin D. Roosevelt oma uue kursi poliitikaga. 1930. aastate keskel alustas peaminister Per Albin Hansson Rootsi heaoluriigi ülesehitamist.
Mõiste tuli laialdaselt käibele 1960. aastatel, kui Lääne-Euroopa riigid reformisid oma sotsiaalhoolduse süsteeme ning kehtestasid tööturu reguleerimisel uusi suundi. Heaoluriigist räägivad propagandistlikel kaalutlustel ka keskpärase arengutasemega, sageli sotsiaaldemokraatliku suunitlusega riigid. Paljud parteid ja erakonnad kasutavad heaoluretoorikat valimiseelses võitluses.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 10 viitab õigustele, mis "vastavad... sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele". Enne 2007. aasta riigikogu valimisi andis Reformierakonna esimees, toonane peaminister Andrus Ansip lubaduse viia Eesti viie jõukaima Euroopa riigi hulka. Lubaduse täitmise tähtajaks määras Reformierakond 15 aastat. Selle järgi pidi Eesti olema heaoluriik 2022. aasta lõpuks.
Vaata ka
Viited
- ↑ "Welfare state". www.britannica.com (inglise). Britannica. 11.04.2021. Vaadatud 11.04.2021.
Welfare state, concept of government in which the state or a well-established network of social institutions plays a key role in the protection and promotion of the economic and social well-being of citizens. It is based on the principles of equality of opportunity, equitable distribution of wealth, and public responsibility for those unable to avail themselves of the minimal provisions for a good life. The general term may cover a variety of forms of economic and social organization.