Giorgio de Chirico (10. mai 1888 Volos, Kreeka – 20. november 1978 Rooma, Itaalia) oli itaalia maalikunstnik.

De Chirico õppis Ateena polütehnikumis ja Müncheni Kunstiakadeemias. Ta oli mõjutatud Arnold Böcklini loomingust ja Friedrich Nietzsche filosoofiast.

Ta piiritles 1917. aastal koos kunstniku Carlo Carràga metafüüsilise maali põhimõtted, mis ilmnevad de Chirico kõrgaja (1910–1918) teostes, mis kujutavad ebatavalisi esemeid (mannekeenitaolisi olendeid, kipskujusid või nende osi, kummikindaid, absurdseid mehhanisme jms) salapärastes seostes tühjas pingestatud linnapildis või ruumis.^[1] Tema tolleaegsete teoste meeleolu on sageli painava alatooniga, mille esiletoomiseks kasutas ta liigselt rõhutud perspektiivi, mõistusevastaseid varje, rongide, kellade ja liialdatud suurusega objektide kujutamist.^[2] Nõnda rajas de Chirico looming teed sürrealismile. 1920. aastatest maalis ta aga akadeemilisemas stiilis.

Lisaks maalile on de Chirico loonud ka graafikat, illustratsioone ja teatridekoratsioonikavandeid. De Chirico tähtsaimad teosed on "Sügisõhtu mõistatus" (1910), "Ühe tänava saladus ja melanhoolia" (1914) ja "Suur metafüüsiline figuur" (1916).

Sylvia Plathi luuletus "Rahutuks tegevad muusad" on inspireeritud de Chirico samanimelisest maalist.^[1]