Ertskantsler (ladina keeles archicancellarius; saksa keeles Erzkanzler) oli Püha-Rooma keisririigis alates 9. sajandist kasutatav tiitel. Ertskantsleriks määrati riigi vaimulikke kuurvürste. Tiitlikandja vastutas keisririigi aladel kantslerite, õukonnasekretäride ja notarite töö eest^[1]. Ertskantsleri tiitel oli valdavalt tseremoniaalne.

Esimesed teated ertskantsleri positsioonist pärinevad 9. sajandi esimesest poolest. Keiser Lothar I määras 835. aastal enda ertskantsleriks Vienne'i peapiiskop Agilmari^[2]. 882. aastal avaldatud traktaadis kirjeldab Reimsi peapiiskop Hincmar, et ertskantsler (teoses summus cancellarius) oli osa keiserlikust nõunikkonnast^[3].

Ertskantsleri positsioon oli kasutuses ka alates Otto I-st Saksa-Rooma riigis. Saksamaa ertskantsleri tiitlit kandsid peamiselt Mainzi peapiiskopid (nt peapiiskopi Willigis tegi ertskantsleriks keiser Otto II). Pärast Põhja-Itaalia alade hõivamist anti Itaalia alade ertskantsleri tiitel ka Kölni peapiiskopile. Alates 13. sajandist kandsid Trieri peapiiskopid Burgundia (allikates ka kui Gallia provintside ja Arles'i kuningriigi) ertskantsleri tiitlit.^[4][5] Ertskantsleri positsiooni kolmeks jagunemise sätestas keiser Karl IV 1356. aasta bulla. Bullas mainitakse ka ertskantslerite rolli keiserliku õuekohtu (Hoftag) tseremoonias. Ertskantslerid kandsid kuurvürstide protsessioonis hõbedast saua ning keiserlikku pitserit.^[6]

Ertskantsleri tiitel oli kasutuses kuni 1803. aastal toimunud Saksamaa mediatisatsioonini. Mainzi peapiiskop Karl Theodor von Dalberg säilitas oma tiitli aga kuni keisririigi lõpuni 1806. aastal.^[1]

Ertskantsleri tiitel säilis lühikest aega Prantsusmaa esimeses keisririigis. Napoleon I[rdp-wiki-embed url='https://et.wikipedia.org/wiki/Napoleon_I'] More määras Jean-Jacques-Régis de Cambacérès' keisririigi ertskantsleriks.^[7]