Dolmen (bretooni keelest toal men – 'kivilaud') on suurtest kiviplaatidest ehitatud eelajalooline hauarajatis ja üks megaliitehitiste liike. Tavaliselt koosneb dolmen püstistest kiviplaatidest, millele on asetatud üks või mitu horisontaalset kattekivi. Selline ehitus loob kambrilaadse ruumi, kuhu maeti surnuid.
Dolmeneid kasutati peamiselt neoliitikumis (u 4000–2000 eKr), kuid mõnes piirkonnas ka hiljem. Neid leidub laialdaselt Euroopas, eriti Lääne- ja Põhja-Euroopas, samuti Aasias. Dolmenid võisid olla üksikmatuste või perekondlike ja kogukondlike matmispaikade tähised. Sageli peetakse neid ka rituaalse või kultusliku tähendustega ehitisteks.
Arheoloogilised leiud viitavad, et dolmenite ümber toimusid matuserituaalid ning need võisid olla seotud esivanemate austamisega. Mõnel juhul olid dolmenid algselt kaetud mullakääbaste või kivikuhjatistega, mis on hiljem hävinud.