Carol II (3. oktoober 1893 Peleși loss – 4. aprill 1953 Estoril, Portugal) oli Rumeenia kuningas aastatel 1930–1940. Ta kuulus Hohenzollern-Sigmaringeni dünastiasse ning oli neljas selle suguvõsa esindaja Rumeenia troonil.

Carol II oli kuningas Ferdinand I ja kuninganna Maria vanim poeg. Pärast oma vanavanaonu Carol I surma 1914. aastal sai Carol kroonprintsiks.

Carol loobus korduvalt troonist isiklikel ja poliitilistel põhjustel, sealhulgas seoses oma vastuolulise suhtega Elena Lupescuga. 1925. aastal loobus ta troonipärimisõigusest^[1] ja elas välismaal Carol Caraimani nime all. Kui kuningas Ferdinand I 1927. aastal suri, krooniti Caroli alaealine poeg Mihai I kuningaks ning riiki valitses regendinõukogu.

Aastal 1930 naasis Carol ootamatult Rumeeniasse ja kuulutati parlamendi otsusega kuningaks, võttes trooni tagasi oma poja käest.^[1] Ta valitses kümme aastat, kuni 1940. aastal, pärast riigi sisemisi ja väliseid kriise, loobus uuesti troonist Mihail I kasuks ning lahkus eksiili.^[1]

Carol II suri 4. aprillil 1953 Portugalis. Ta maeti esialgu São Vicente de Fora kloostrisse Lissabonis. Pärast kommunistliku režiimi langemist Rumeenias toodi tema säilmed 2003. aastal kodumaale ning asetati ajutisse hauda Curtea de Argeși kloostrikompleksi kabelis. Aastal 2019, pärast uue kuningliku katedraali ehk mausoleumi valmimist kloostri vahetus läheduses, maeti Carol II säilmed pidulikult ümber. Ümbermatmise tseremoonial osalesid nii kuningliku perekonna liikmed kui ka riigi ja kiriku esindajad.^[1]

Carol II sai Rumeenia kuningaks 8. juunil 1930 pärast ootamatut troonile naasmist, millega ta kõrvaldas oma alaealise poja Mihai I, kes oli olnud kuningas alates Ferdinand I surmast 1927. aastal regentnõukogu kaudu. Carol oli varem troonist loobunud ja elanud pagenduses, kuid tema naasmine tähistas monarhia poliitilise kursi muutumist.

1930. aastate Rumeeniat iseloomustasid poliitiline killustatus, majanduskriis ülemaailmse suure depressiooni taustal ning süvenev rahulolematus parteide ja parlamentaarse süsteemi vastu. Carol II kasutas seda olukorda, et tugevdada monarhia positsiooni ning koondada võim enda kätte, eelistades isiklikku ja autoritaarset valitsemisstiili.

1938. aastal kehtestas ta uue põhiseaduse, mis kaotas mitmeparteilise süsteemi, laiendas kuninga täidesaatvaid ja seadusandlikke volitusi ning rajas nn Isikliku Režiimi. Kõik erakonnad keelustati ning loodi Rahvuslik Taasühinemise Partei, mis jäi ainsaks lubatud poliitiliseks organisatsiooniks. See tähistas sisuliselt autoritaarse diktatuuri kehtestamist Rumeenias.

Carol II valitsemisaega varjutasid pinged paremäärmusliku Raudkaardi (rumeenia keeles Garda de Fier) liikumisega. Kuigi algul püüdis ta Raudkaardi mõju piirata ja lasi selle juhi Corneliu Zelea Codreanu arreteerida ning hukata, säilitas liikumine tugeva rahva toetuse. Konflikt Raudkaardi ja kuningavõimu vahel eskaleerus poliitilise vägivalla ja atentaatideni.

1940. aastal tõi rahvusvaheline surve ja järjestikused territoriaalsed kaotused kuninga võimule lõpliku hoobi. Nõukogude Liit annekteeris Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina, Saksamaa ja Itaalia vahendusel anti Põhja-Transilvaania Ungarile ning Lõuna-Dobrudža Bulgaariale. Need sündmused tekitasid laialdasi rahutusi ja põhjustasid usalduse kaotuse kuninga vastu.

Surve all loobus Carol II troonist 6. septembril 1940, andes võimu tagasi pojale Mihai I-le, kes oli nüüd täisealine. Tegelik võim läks aga kindral Ion Antonescu ja Raudkaardi kätte. Carol II põgenes maalt ja veetis ülejäänud elu paguluses, elades peamiselt Lõuna-Ameerikas ja Portugalis, kus ta suri 1953. aastal.

Carol II valitsusajal oli Rumeenia Eestiga diplomaatilistes suhetes. Kuni 1932. aastani oli Rumeenia saadik Varssavis lähetatud ka Tallinna, 1932–1935 oli saadiku alaline asukoht Riia, 1935–1939 juhtis Rumeenia saatkonda Tallinnas saadik Gheorghe Davidescu ja 1939–1940 asus saadik Helsingis.^[2] Bukarestis Eesti saatkond puudus, Eesti saadik Poolas oli lähetatud ka Rumeeniasse ja saadiku alaline asukoht oli Varssavis. Eesti saadikud Rumeenias sel ajavahemikul olid Karl Tofer (1930–1932), Karl Robert Pusta (1932–1934) ja Johannes Markus (1935–1940).