Bābur (pärsia keeles "Tiiger", sünninimi Ẓahīr-ud-Dīn Muḥammad, 14. veebruar 1483 – 26. detsember 1530) oli Kesk-Aasiast pärit valitseja, kes pani aluse Suurmogulite dünastiale Indias. Ta oli isa poolt Timuri ja ema poolt Tšingis-khaani järeltulija.

Bābur sündis Fergana orus tänapäeva Usbekistanis. Juba poisina asus ta isa Umar Šeik-mirza surma järel Fergana oru valitseja kohale. Pärast mitmeid ebaõnnestumisi Kesk-Aasias õnnestus tal Esimeses Panipati lahingus 1426. aastal alistada Delhi sultan Ibrahim Lodi ja panna alus Mogulite riigile Indias.

Ta suri 1530. aastal Agras, jättes trooni vanimale pojale Humāyūnile. Ta maeti hiljem ümber Kabuli (tänapäeval Afganistanis).

Bābur oli lahingutes hiilgav taktik, kuid ta tegeles ka kirjanduse ja luulega. Ta oli tugevalt mõjutatud pärsia kultuurist.