Teisipäev, juuli 28, 2026

Logi sisse
Ajalugu, Täna ajaloos

TÄNA AJALOOS, 11. juuni ⟩ Hävitati Trooja linn

RSS

Aleksei Anatoljevitš Navalnõi (vene keeles Алексей Анатольевич Навальный; 4. juuni 1976 – 16. veebruar 2024) oli Venemaa dissident, poliitik, jurist, korruptsioonivastane aktivist, blogija ja poliitvang.[1] Ta kujunes 2010. aastatel üheks tuntumaks Vladimir Putini ja Ühtse Venemaa kriitikuks.[2]

Navalnõi sai tuntuks eelkõige korruptsioonivastaste uurimuste, opositsiooniliste kampaaniate, meeleavalduste ja veebipõhise poliitilise mobiliseerimise kaudu.[1] Tema loodud Korruptsioonivastane Fond avaldas uurimusi Venemaa kõrgete riigiametnike, riigiettevõtete juhtide ja Putini lähikonna varade kohta.[3] Navalnõi populariseeris Venemaa poliitilises keeles väljendit „petturite ja varaste partei”, millega ta nimetas võimuparteid Ühtne Venemaa.[4]

Navalnõi kandideeris 2013. aastal Moskva linnapeaks ja saavutas ametlikel andmetel teise koha.[5] Ta teatas 2016. aastal kavatsusest kandideerida 2018. aasta Venemaa presidendivalimistel, kuid Venemaa Föderatsiooni Keskvalimiskomisjon ei registreerinud tema kandidatuuri varasema süüdimõistmise tõttu.[6] Navalnõi ja tema toetajad pidasid tema vastu algatatud kriminaalasju poliitiliselt motiveerituks.[1]

2020. aasta augustis haigestus Navalnõi lennul Tomskist Moskvasse ja viidi pärast hädamaandumist Omski haiglasse.[7] Hiljem viidi ta ravile Berliini Charité kliinikusse.[8] Saksamaa, Prantsusmaa, Rootsi ja Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni laborid järeldasid, et Navalnõi oli mürgitatud Novitšoki rühma kuuluva närvimürgiga.[9] Venemaa võimud eitasid seotust mürgitamisega.[7]

Navalnõi naasis 17. jaanuaril 2021 Saksamaalt Venemaale ja vahistati Šeremetjevo lennujaamas.[10] 2. veebruaril 2021 mõistis Moskva kohus ta kaheks aastaks ja kaheksaks kuuks vanglasse.[11] Euroopa Inimõiguste Kohus nõudis 17. veebruaril 2021 tema viivitamatut vabastamist.[12]

Navalnõi suri 16. veebruaril 2024 Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas Harpi asulas asuvas erirežiimiga karistuskoloonias IK-3, mida tuntakse nimega „Polaarhunt”.[13] Venemaa vanglateenistuse teatel tundis ta end pärast jalutuskäiku halvasti, kaotas teadvuse ning elustamiskatsed ei andnud tulemust.[14] Navalnõi surm põhjustas ulatusliku rahvusvahelise reaktsiooni ning lääneriikide juhid pidasid Venemaa võime poliitiliselt vastutavaks.[15]

Elulugu

Päritolu ja lapsepõlv

Aleksei Navalnõi sündis 4. juunil 1976 Moskva oblastis Odintsovo rajoonis Butõni külas.[3] Tema lapsepõlv möödus peamiselt Moskva lähistel sõjaväelinnakus Kalininetsis, kus paiknesid Nõukogude armee ja hiljem Venemaa relvajõudude üksused.[16] Navalnõi perekond kuulus nõukogude keskklassi keskkonda, kus tähtsal kohal olid haridus, töö ja riiklik teenistus.[3]

Navalnõi isa Anatoli Navalnõi oli pärit Ukrainast Tšornobõli keelutsooni lähedalt Zalesje külast.[3] Tema ema Ljudmila Navalnaja kasvas üles Moskva lähistel ja töötas elektroonikatööstuses.[3] Perekondlikult oli Navalnõi seotud nii Venemaa kui ka Ukrainaga, mis mõjutas hiljem ka tema enesemääratlust.[17]

Navalnõi on öelnud, et ta peab end pooleldi venelaseks ja pooleldi ukrainlaseks.[17] 2013. aastal ütles ta Ukraina telekanalis Inter, et oma juurte ja geneetika poolest on ta „ilmselt rohkem ukrainlane”.[17] Tema sõnul elas enamik tema sugulasi Ukrainas ning ta veetis lapsepõlves suvesid Tšornobõli lähedal.[17] Pärast Tšornobõli katastroofi muutus see piirkond elamiskõlbmatuks ja perekonna side sealse kodukohaga katkes.[17]

Navalnõi lapsepõlv langes Nõukogude Liidu viimastesse kümnenditesse ja tema noorukiaeg Nõukogude Liidu lagunemise ning 1990. aastate Venemaa poliitilise ja majandusliku ümberkujunemise aega.[2] Hiljem on tema poliitilist kujunemist seostatud nii 1990. aastate turumajandusliku ülemineku, riikliku korruptsiooni kui ka Putini-aegse poliitilise tsentraliseerimise kriitikaga.[2][1]

Haridus

Navalnõi õppis Kalininetsis asuvas keskkoolis ja sai küpsustunnistuse 1993. aastal.[16] Pärast keskkooli astus ta Venemaa Rahvaste Sõpruse Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1998. aastal.[16] Õigusharidus andis talle hilisemas poliitilises tegevuses võimaluse kasutada kohtuvaidlusi, aktsionäriõigusi ja avaliku teabe nõudeid korruptsioonikahtluste uurimiseks.[2]

2001. aastal lõpetas Navalnõi Venemaa Föderatsiooni Valitsuse juures asuva Rahandusakadeemia rahanduse ja krediidi erialal.[16] Tema teine kõrgharidus oli seotud väärtpaberite, finantsturgude ja börsindusega.[16] See taust oli oluline tema varases tegevuses väikeaktsionäride õiguste kaitsjana ja riigiettevõtete juhtimise läbipaistvuse nõudjana.[2]

2010. aastal osales Navalnõi Ameerika Ühendriikides Yale'i Ülikooli programmis Yale World Fellows.[18] Programmi eesmärk oli koondada eri riikide avaliku elu, poliitika, kodanikuühiskonna ja ettevõtluse esindajaid.[18] Navalnõi pääses programmi Venemaa tuntud avaliku elu tegelaste ja akadeemikute soovituste toel.[19] Tema osalemine Yale’i programmis suurendas tema rahvusvahelist tuntust ning kinnistas tema mainet opositsioonilise poliitiku ja kodanikuühiskonna aktivistina.[18]

Varane poliitiline tegevus

Aleksei Navalnõi 2007. aastal

Navalnõi astus 2000. aastal erakonda Jabloko.[16] Jabloko oli üks Venemaa tuntumaid liberaalseid opositsiooniparteisid, mis kritiseeris nii Boriss Jeltsini-järgset poliitilist süsteemi kui ka Vladimir Putini võimu koondumist.[16] Navalnõi osales partei Moskva organisatsiooni töös ja oli 2003. aasta Riigiduuma valimiskampaania üks kohalikke korraldajaid.[16]

2004. aastal asutas Navalnõi Moskvas liikumise „Moskvalaste kaitse komitee”.[20] Liikumine tegeles ehitustegevuse, linnaplaneerimise ja kohalike elanike õiguste rikkumise juhtumitega.[20] See oli Navalnõi jaoks üks esimesi katseid siduda praktiline kodanikuaktivism korruptsioonivastase poliitikaga.[2]

2007. aastal heideti Navalnõi Jablokost välja.[21] Parteijuhatus põhjendas otsust erakonnale poliitilise kahju tekitamise ja Navalnõi natsionalistliku tegevusega.[21] Navalnõi enda sõnul oli väljaheitmise tegelik põhjus tema nõudmine, et partei asutaja Grigori Javlinski lahkuks erakonna juhtimisest.[21] Väljaheitmine näitas Navalnõi keerulist suhet Venemaa traditsioonilise liberaalse opositsiooniga ning avas talle tee iseseisvama poliitilise liikumise kujundamiseks.[2]

23. juunil 2007 sai Navalnõist liikumise „Rahvas” üks kaasasutajaid.[16] Liikumine püüdis ühendada demokraatlikku opositsiooni ja vene rahvuslikku poliitilist retoorikat.[16] See osa Navalnõi poliitilisest tegevusest on hiljem tekitanud vaidlusi, sest osa kriitikuid on osutanud tema varasematele natsionalistlikele seisukohtadele.[21]

Korruptsioonivastane tegevus

Navalnõi 2017. aasta meeleavaldusel

Väikeaktsionäride aktivism

Navalnõi alustas 2000. aastate lõpus tegevust väikeaktsionärina, ostes osalusi Venemaa suurtes riigi ja erasektori ettevõtetes.[2] Väikeaktsionäri staatuse kaudu sai ta õiguse nõuda ettevõtetelt dokumente, küsida juhtimisotsuste kohta teavet ja vaidlustada läbipaistmatuid tehinguid.[2] Ta kasutas seda võimalust, et juhtida avalikkuse tähelepanu riigiettevõtete juhtimisele ja võimalikele korruptsiooniskeemidele.[1]

Navalnõi tegevus erines varasemast opositsioonilisest poliitikast selle poolest, et ta sidus õigustehnilised nõuded avaliku kampaaniaga.[2] Ta avaldas dokumente oma blogis, selgitas keerulisi ettevõtte- ja riigihankejuhtumeid lihtsas keeles ning kutsus lugejaid infot levitama.[2] Sellest kujunes tema hilisema poliitilise stiili põhijoon: juriidiline või uuriv materjal muudeti internetis levivaks poliitiliseks sõnumiks.[1]

Navalnõi LiveJournali blogist sai 2000. aastate lõpus ja 2010. aastate alguses üks Venemaa tuntumaid opositsioonilisi veebikanaleid.[4] Blogis käsitles ta korruptsioonikahtlusi, poliitilisi kampaaniaid, kohtuasju ja võimupartei tegevust.[4] See võimaldas tal jõuda publikuni väljaspool riiklikult kontrollitud televisiooni ja kujundada endale iseseisva poliitilise platvormi.[2]

Korruptsioonivastane Fond

2011. aastal asutas Navalnõi Korruptsioonivastase Fondi ehk FBK.[3] Fondi eesmärk oli uurida ja avalikustada Venemaa ametnike, poliitikute ja riigiettevõtete juhtide varasid ning võimalikke korruptsiooniskeeme.[3] FBK kujunes Navalnõi poliitilise tegevuse keskseks institutsiooniks.[1]

FBK uurimused tuginesid avalikele registritele, lekkinud dokumentidele, kinnisvaraandmetele, droonikaadritele ja korporatiivsetele seostele.[2] Uurimusi levitati peamiselt veebis, eriti YouTube’is, kus Navalnõi ja tema meeskond saavutasid miljonitesse ulatuva vaatajaskonna.[2] Selline vorm võimaldas neil muuta keerulised korruptsioonikahtlused visuaalselt arusaadavateks poliitilisteks narratiivideks.[1]

Üks FBK tuntumaid uurimusi oli 2017. aastal avaldatud dokumentaalfilm „Ta ei ole teile mingi Dimon”, mis käsitles tollase peaministri Dmitri Medvedevi väidetavaid varasid.[2] Film põhjustas Venemaal ulatuslikke korruptsioonivastaseid meeleavaldusi.[2] Võimud pidasid protestidel kinni sadu inimesi.[2]

2021. aastal avaldas Navalnõi meeskond uurimuse „Putini palee”.[2] See ilmus vahetult pärast Navalnõi vahistamist ja kogus YouTube’is kümneid miljoneid vaatamisi.[2] Uurimus käsitles Musta mere ääres asuvat luksuskompleksi, mida Navalnõi meeskond seostas Vladimir Putiniga.[2] Kreml eitas, et kompleks kuuluks Putinile.[2]

Poliitiline tegevus

Protestid ja opositsiooniline mobiliseerimine

Navalnõi osales aktiivselt 2011. ja 2012. aasta Putini-vastastes protestides.[2] Need protestid algasid pärast 2011. aasta Riigiduuma valimisi, mille aususe seadsid opositsioonilised jõud kahtluse alla.[2] Navalnõi kujunes protestilaine üheks nähtavamaks kõneisikuks, sest tal oli juba arvestatav internetijälgijaskond ja selge korruptsioonivastane sõnum.[2]

Navalnõi kutsus valijaid hääletama mis tahes partei poolt, mis võiks vähendada Ühtse Venemaa mõju.[16] Seda taktikat hakati seostama tema nimega ja see eelnes hilisemale „targa hääletamise” strateegiale.[2] Tema eesmärk oli muuta autoritaarseks kujunenud valimissüsteem võimude jaoks võimalikult kulukaks ja ebamugavaks.[2]

5. detsembril 2011 osales Navalnõi Moskvas opositsioonilisel meeleavaldusel.[22] Pärast üritust peeti ta koos opositsioonipoliitik Ilja Jašiniga kinni.[22] Talle määrati 15 päeva haldusaresti.[22] See vahistamine suurendas tema tuntust opositsiooniliste protestide sümbolina.[2]

Moskva linnapeavalimised 2013

Aleksei Navalnõi koos Julija Navalnajaga 2013. aastal

2013. aastal kandideeris Navalnõi Moskva linnapeaks.[5] Kampaania toimus ajal, mil Navalnõi oli samal ajal seotud Kirovlesi kohtuasjaga ja võimud pidasid teda juba üheks ohtlikumaks opositsiooniliseks poliitikuks.[1] Tema kampaania eristus vabatahtlike suure osakaalu, tänavakampaaniate, annetuste kogumise ja aktiivse veebisuhtluse poolest.[2]

Ametlike tulemuste järgi kogus Navalnõi 27,2% häältest ja jäi teiseks.[5] Valimised võitis ametis olnud linnapea Sergei Sobjanin.[5] Navalnõi tulemust peeti Venemaa opositsiooni jaoks märkimisväärseks, sest ta suutis riikliku kontrolli ja piiratud meediakajastuse tingimustes koguda pealinnas suure toetuse.[2]

Navalnõi ei tunnistanud Sobjanini võitu esimeses voorus.[2] Ta väitis, et Sobjanini üle 50% tulemus saavutati haldusressursi abil.[2] Navalnõi esitas kaebuse Moskva linnakohtule, kuid seda ei rahuldatud.[23] Linnapeakampaania jäi siiski Navalnõi poliitilise karjääri üheks olulisemaks hetkeks, sest see näitas tema võimet osaleda valimistel ja mobiliseerida valijaid väljaspool väikest opositsiooniringi.[2]

Presidendiambitsioonid ja 2018. aasta valimised

2016. aasta detsembris teatas Navalnõi kavatsusest kandideerida 2018. aasta Venemaa presidendivalimistel.[24] Ta põhjendas kandideerimist vajadusega muuta Venemaa poliitilist süsteemi ja pakkuda Putini-vastastele valijatele tegelikku alternatiivi.[24] Kampaania keskendus korruptsioonivastasele võitlusele, majanduslikule ebavõrdsusele, piirkondlikele probleemidele ja poliitilisele esindatusele.[2]

Navalnõi kampaania lõi piirkondlikke staape paljudes Venemaa linnades.[2] Staapide kaudu koguti allkirju, korraldati kohtumisi valijatega ja värvati vabatahtlikke.[2] Kampaania oli oluline ka seetõttu, et see lõi ülevenemaalise opositsioonilise võrgustiku, mida hiljem kasutati teistes kampaaniates ja protestides.[2]

25. detsembril 2017 otsustas Venemaa Föderatsiooni Keskvalimiskomisjon jätta Navalnõi kandidatuuri registreerimata.[6] Põhjuseks nimetati varasemat süüdimõistmist Kirovlesi kohtuasjas.[6] Navalnõi ja tema toetajad pidasid otsust poliitiliseks ning väitsid, et võimud takistasid tema osalemist valimistel, sest ta võis Putini kampaaniat häirida.[6]

Kriminaalasjad ja kohtuprotsessid

Kirovlesi kohtuasi

18. juulil 2013 mõistis Kirovi linna Lenini rajooni kohus Navalnõi süüdi Kirovlesi juhtumis.[25] Kohus leidis, et Navalnõi osales 16 miljoni rubla väärtuses saematerjali varguse organiseerimises.[25] Talle määrati viieaastane vangistus ja ta võeti kohtusaalis vahi alla.[25]

Kohtuotsus tekitas Venemaal ja rahvusvaheliselt tugeva reaktsiooni.[1] Navalnõi toetajad pidasid süüdimõistmist katseks kõrvaldada ta poliitikast enne Moskva linnapeavalimisi.[1] Järgmisel päeval vabastas Kirovi oblastikohus Navalnõi kuni kohtuotsuse jõustumiseni.[26]

16. oktoobril 2013 jättis Kirovi oblastikohus süüdimõistmise jõusse, kuid asendas reaalse vangistuse tingimisi karistusega.[27] Navalnõi ja tema toetajad pidasid asja poliitiliselt motiveerituks.[1] Venemaa võimud eitasid süüdistuste poliitilist iseloomu.[1]

Yves Rocher’ kohtuasi

2014. aastal mõisteti Navalnõi ja tema vend Oleg Navalnõi süüdi Yves Rocher’ga seotud pettuseasjas.[1] Aleksei Navalnõile määrati tingimisi karistus, kuid Oleg Navalnõi saadeti vanglasse.[1] Navalnõi liitlased käsitasid Oleg Navalnõi vangistamist survevahendina Aleksei Navalnõi vastu.[1]

Yves Rocher’ kohtuasjal oli Navalnõi hilisemas elus keskne tähendus.[10] Just selle kohtuasja tingimisi karistuse rikkumise väidet kasutati põhjendusena tema vangistamiseks pärast 2021. aasta Venemaale naasmist.[10] Navalnõi väitis, et ta ei saanud pärast Novitšokiga mürgitamist Saksamaal taastudes Venemaa karistusametile ilmuda.[10]

2022. ja 2023. aasta kohtuotsused

22. märtsil 2022 mõistis Moskva Lefortovo kohus Navalnõi süüdi eriti suures kelmuses ja lugupidamatuses õigusemõistmise vastu.[28] Talle määrati üheksa aastat range režiimiga kolooniat ja rahatrahv.[28] Navalnõi nimetas süüdistusi fabritseerituks.[1]

4. augustil 2023 mõisteti Navalnõile täiendavalt 19-aastane vanglakaristus süüdistatuna äärmusluses.[29] Kohtuistung toimus karistuskoloonias, kus Navalnõi juba viibis.[29] Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia mõistsid otsuse hukka.[30] Euroopa Liidu välispoliitika juht Josep Borrell ütles, et karistus määrati tegevuse eest, mis kujutas endast seaduslikku poliitilist ja korruptsioonivastast tööd.[30]

Rünnakud ja tervisekahjustused

Rünnak briljantrohelisega

Navalnõi pärast briljantrohelisega tehtud rünnakut 2017. aastal

27. aprillil 2017 rünnati Navalnõid Moskvas Korruptsioonivastase Fondi kontori juures briljantrohelisega.[31] Briljantroheline sattus talle silma ja põhjustas keemilise põletuse ning sarvkestakahjustuse.[31] Rünnak toimus ajal, mil Navalnõi oli juba alustanud oma 2018. aasta presidendikampaaniat ja korraldas üle Venemaa poliitilisi kohtumisi.[2]

8. mail 2017 tehti Navalnõile Barcelonas silmaoperatsioon.[32] Rünnakust sai üks tuntumaid füüsilisi rünnakuid Navalnõi vastu.[31] Navalnõi toetajad seostasid seda opositsiooniliste poliitikute ja aktivistide vastase vägivalla ning karistamatusega Venemaal.[2]

2019. aasta haiglasse sattumine

2019. aasta juulis viidi arestimajas viibiv Navalnõi haiglasse tugeva näoturse ja nahapunetuse tõttu.[2] Ametlikult diagnoositi tal kontaktdermatiit.[2] Navalnõi ja tema arstid kahtlustasid, et tegemist võis olla mürgistusega tundmatu keemilise ainega.[2]

Juhtum leidis aset ajal, mil Navalnõi oli taas haldusarestis opositsiooniliste protestide ja Moskva linnaduuma valimistega seotud kampaania tõttu.[2] Tema toetajad pidasid haiglasse sattumist järjekordseks märgiks sellest, et kinnipidamistingimused ja võimude käitumine kujutasid tema tervisele ohtu.[2]

Mürgitamine 2020. aastal

Omsk Tsentralnõi lennujaam, kus Navalnõi lennuk tegi 2020. aasta augustis hädamaandumise

20. augustil 2020 haigestus Navalnõi lennureisil Tomskist Moskvasse.[7] Lennuk tegi hädamaandumise Omskis ja Navalnõi viidi raskes seisundis haiglasse.[7] Ta pandi kunstlikku koomasse ja ühendati kunstliku hingamise aparaadiga.[33]

Navalnõi perekond ja toetajad nõudsid tema üleviimist Saksamaale.[8] Algul viivitasid Omski arstid tema transpordiga, väites, et patsiendi seisund ei võimalda lendu.[8] Pärast rahvusvahelist survet lubati ta Saksamaale toimetada.[8] 22. augustil 2020 viidi Navalnõi Berliini Charité kliinikusse.[8]

2. septembril 2020 teatas Saksamaa valitsus, et Bundeswehri labor leidis Navalnõi proovidest Novitšoki rühma närvimürki.[7] Hiljem kinnitasid Novitšoki kasutamist ka Prantsusmaa ja Rootsi laborid ning Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioon.[9] OPCW järeldas, et Navalnõi proovid sisaldasid Novitšoki rühma kuuluvat koliinesteraasi inhibiitorit.[9]

Navalnõi süüdistas mürgitamises Vladimir Putinit ja Venemaa julgeolekuteenistusi.[34] Kreml eitas seotust ja nimetas süüdistusi põhjendamatuks.[7] Mürgitamine suurendas Navalnõi rahvusvahelist tuntust ja muutis tema juhtumi üheks keskseks näiteks Venemaa opositsiooni vastu suunatud vägivallast.[1]

23. septembril 2020 kirjutati Navalnõi Charité kliinikust välja.[35] Ta viibis haiglas 32 päeva, millest 24 päeva intensiivravi osakonnas.[35] Pärast haiglaravi jäi ta Saksamaale taastuma, kuid teatas hiljem, et kavatseb Venemaale tagasi pöörduda.[34]

Naasmine Venemaale ja vangistus

Naasmine ja vahistamine

Meeleavaldus Navalnõi toetuseks Tallinnas Vabaduse väljakul 23. jaanuaril 2021

Navalnõi teatas 13. jaanuaril 2021, et naaseb Saksamaalt Venemaale.[10] Venemaa föderaalne karistusamet teatas enne tema saabumist, et võtab kasutusele meetmed tema kinnipidamiseks.[36] 17. jaanuaril 2021 peeti Navalnõi pärast Moskvasse saabumist Šeremetjevo lennujaamas kinni.[10]

Navalnõi vahistamine vallandas Venemaal ulatuslikud protestid.[37] 23. jaanuaril 2021 toimusid tema toetuseks meeleavaldused paljudes Venemaa linnades.[37] Võimud pidasid protestidel kinni tuhandeid inimesi.[37] Protestilaine näitas, et Navalnõi poliitiline mõju ei olnud pärast mürgitamist kadunud, vaid oli paljudes piirkondades tugevnenud.[2]

2. veebruaril 2021 asendas Moskva kohus Navalnõi tingimisi karistuse reaalse vangistusega.[11] Talle määrati kaks aastat ja kaheksa kuud vangistust.[11] Euroopa Liit nimetas otsust poliitiliselt motiveerituks ja nõudis Navalnõi vabastamist.[11] Euroopa Inimõiguste Kohus nõudis 17. veebruaril 2021 tema viivitamatut vabastamist.[12]

Vanglatingimused ja tervis

Vanglas viibides teatas Navalnõi korduvalt terviseprobleemidest.[38] 2021. aasta märtsis kaebas ta seljavalu ja jala tuimuse üle.[38] Ta alustas näljastreiki, nõudes sõltumatute arstide ligipääsu.[38] Näljastreik kestis 23 päeva ja lõppes arstide soovitusel.[38]

Navalnõi terviseseisund muutus vangistuse ajal rahvusvaheliseks mureküsimuseks.[38] Tema toetajad väitsid, et vangla ei võimalda talle piisavat arstiabi.[38] Lääneriikide poliitikud hoiatasid Venemaad võimalike tagajärgede eest, kui Navalnõi vanglas sureb.[2]

2022. aasta juunis viidi Navalnõi Vladimiri oblastis asuvasse range režiimiga kolooniasse IK-6.[39] Koloonias paigutati teda korduvalt kartserisse.[39] Navalnõi toetajate sõnul halvendasid korduvad kartserikaristused, piiratud arstiabi ja isolatsioon tema tervist.[39]

2023. aasta septembris viidi Navalnõi aastaks üle ühe kambritüübiga vanglahoonesse, mida peetakse Venemaa kolooniates üheks karmimaks karistuseks.[40] Tema liitlaste andmetel paigutati teda 2022. aasta augustist kuni 2024. aasta veebruarini kartserisse 27 korda.[39] Kokku veetis ta nende andmetel kartseris üle 300 päeva.[39]

Üleviimine Arktika kolooniasse

2023. aasta detsembris kadus Navalnõi mõneks ajaks avalikkuse ja advokaatide vaateväljast.[41] Tema toetajad teatasid, et nad ei saanud temaga mitu nädalat ühendust.[41] Kadumine tekitas rahvusvahelist muret, sest Navalnõi tervis oli juba varem olnud halvenenud ja tema suhtes oli rakendatud pikaajalist isolatsiooni.[41]

25. detsembril 2023 teatas Kira Jarmõš, et Navalnõi on viidud Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas asuvasse IK-3 kolooniasse.[41] IK-3 kolooniat tuntakse nimega „Polaarhunt”.[42] Koloonia asub Harpi asulas Põhjapolaarjoonest põhja pool.[42] Reutersi teatel peetakse seda üheks Venemaa karmima režiimiga vanglaks.[42]

Üleviimine arktilisse kolooniasse raskendas Navalnõi suhtlemist advokaatide ja perekonnaga.[41] Koloonia kaugus ja karm kliima suurendasid tema toetajate hinnangul survet vangistatud opositsiooniliidrile.[42] Navalnõi ise kirjeldas vanglatingimusi sarkastiliselt, kuid tema meeskond rõhutas nende füüsilist ja psühholoogilist koormust.[42]

Surm

 Pikemalt artiklis Aleksei Navalnõi surm ja matused
Aleksei Navalnõi haud Borissovo kalmistul

15. veebruaril 2024 osales Navalnõi videosilla kaudu Vladimiri ringkonnakohtu istungil.[43] Avaldatud videos oli ta nähtavalt heatujuline ja tegi kohtusaalis nalja.[43] Mitmed meediaväljaanded kirjeldasid seda videot hiljem kui üht viimast avalikku salvestust Navalnõist.[43]

16. veebruaril 2024 teatas Jamali Neenetsi autonoomse ringkonna vanglateenistus, et Navalnõi tundis end pärast jalutuskäiku halvasti ja kaotas teadvuse.[14] Vanglateenistuse teatel kutsuti kohale kiirabi ja tehti elustamiskatseid, kuid need ei andnud tulemust.[14] Navalnõi surm kinnitati ametlikult samal päeval.[13]

Navalnõi pressiesindaja Kira Jarmõš kinnitas tema surma 17. veebruaril 2024.[44] Jarmõši sõnul anti Navalnõi emale Ljudmila Navalnajale ametlik teade, mille järgi suri Navalnõi 16. veebruaril kell 14.17 kohaliku aja järgi.[44] Navalnõi meeskond nõudis surnukeha perekonnale üleandmist.[44]

Navalnõi emale antud surmatõendi järgi oli surm loomulik.[45] Navalnõi perekond ja liitlased seadsid ametliku käsitluse kahtluse alla.[13] Lääneriikide juhid ütlesid, et Venemaa võimud kannavad Navalnõi surma eest vastutust, sest ta suri riiklikus kinnipidamisasutuses.[15]

2026. aasta veebruaris teatasid Suurbritannia, Rootsi, Prantsusmaa, Saksamaa ja Holland, et Navalnõi kehalt võetud proovide analüüsid kinnitasid epibatidiini olemasolu.[46] Viie riigi hinnangul oli Navalnõi mürgitatud surmava toksiiniga.[46] Kreml eitas süüdistusi.[47]

Navalnõi matused toimusid 1. märtsil 2024 Moskvas Marjino linnaosas ja Borissovo kalmistul.[48] Ärasaatmisele kogunesid tuhanded inimesed.[49] Matustest kujunes nii leina- kui ka protestiaktsioon.[49]

Poliitilised vaated ja seisukohad

Navalnõi poliitiline tegevus ühendas liberaalseid, demokraatlikke, korruptsioonivastaseid ja natsionalistlikke elemente.[2] Ta rõhutas õigusriigi, ausate valimiste, sõnavabaduse ja sõltumatu kohtusüsteemi tähtsust.[3] Tema keskne poliitiline sõnum oli, et Putini süsteem püsib korruptsiooni, propaganda, kohtusüsteemi kontrolli ja julgeolekuteenistuste mõju abil.[1]

Navalnõi varasemad natsionalistlikud seisukohad ja osalemine natsionalistlikes algatustes tekitasid vaidlusi.[21] Tema kriitikud on osutanud, et osa tema varasematest sõnavõttudest ei sobitunud liberaalse demokraatia väärtustega.[21] Navalnõi toetajad rõhutasid seevastu tema hilisemat rolli Putini režiimi kõige mõjukama demokraatliku vastasena.[1]

Pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse oli Navalnõi sõja vastu.[50] Ta tegi vanglast avaldusi, milles kritiseeris sõda ja Putini režiimi.[50] Tema liikumine jätkas pärast tema vangistamist ja surma sõjavastast ning korruptsioonivastast tegevust eksiilis.[50]

Tunnustus

Navalnõi valiti 2009. aastal ajalehe Vedomosti aasta inimeseks Venemaal.[51] 2011. aastal valis Vedomosti ta aasta poliitikuks.[52] 2012. ja 2021. aastal valis ajakiri Time ta maailma saja mõjukaima inimese hulka.[53]

2017. aastal nimetas ajakiri Time Navalnõi 25 kõige mõjukama internetiinimese hulka.[54] Ajakiri põhjendas valikut tema YouTube’i kanali ja Kremli infoblokaadi murdmisega.[54] 2017. ja 2019. aastal valiti Navalnõi Vedomosti hinnangul aasta poliitikuks.[51]

2018. aastal sai Navalnõi Sergei Magnitski nimelise auhinna.[55] 2021. aastal pälvis ta Euroopa Parlamendi Sahharovi mõttevabaduse auhinna.[56] Euroopa Parlament rõhutas auhinda põhjendades Navalnõi keeldumist vaikida ja võrdles tema tegevust Andrei Sahharovi dissidentliku pärandiga.[56]

2021. aastal sai Navalnõi ka Boriss Nemtsovi auhinna ja Poola inimõigusauhinna „Vabaduse rüütel”.[56] 2022. aastal anti talle Northcote Parkinsoni fondi kodanikujulguse preemia.[57] Tema saadud tunnustusavaldused kajastasid rahvusvahelist arusaama Navalnõist kui poliitvangist, korruptsioonivastasest aktivistist ja autoritaarse võimu kriitikust.[56]

Isiklikku

Navalnõi abikaasa oli Julija Navalnaja.[58] Nad abiellusid 2000. aastal.[3] Neil sündis kaks last: tütar Darja ehk Daša 2001. aastal ja poeg Zahhar 2008. aastal.[58]

Navalnõi pere elas Moskva kaguosas Marjino rajoonis.[3] Marjino oli seotud ka tema hilisemate matustega, sest ärasaatmistalitus toimus samas linnaosas asuvas kirikus.[48] Navalnõi poliitilise tegevuse tõttu oli tema perekond pidevalt avalikkuse tähelepanu all.[58]

Navalnõi 2016. aasta aastatulu oli tema avaldatud andmete järgi 8,7 miljonit rubla.[59] Sellest 5,3 miljonit rubla moodustas ettevõtlustulu ja 3,4 miljonit rubla Euroopa Inimõiguste Kohtu määratud kompensatsioonid.[59] Kommersanti vahendatud andmetel oli tema 2011.–2016. aasta kogutulu 41 miljonit rubla.[59]

Pärast Navalnõi surma muutus Julija Navalnaja üheks tema liikumise nähtavamaks esindajaks välismaal.[58] Ta teatas, et jätkab abikaasa poliitilist tööd.[58] Navalnõi kaaslased jätkasid tegevust eksiilis ja hoidsid tema nime ümber poliitilist mobiliseerimist.[50]

Pärand

Navalnõi mälestamine Peterburis 16. veebruaril 2024

Navalnõi poliitiline pärand on seotud eelkõige korruptsioonivastase võitluse, internetipõhise opositsioonilise mobiliseerimise ja Putini režiimi kriitikaga.[1] Ta muutis korruptsioonivastased uurimused Venemaal massilise poliitilise kommunikatsiooni vahendiks.[2] Tema tegevus näitas, et ka tugevalt kontrollitud meediakeskkonnas oli võimalik interneti kaudu luua alternatiivne poliitiline avalikkus.[1]

Navalnõi surm muutis tema rolli Venemaa opositsiooni ajaloos veelgi sümboolsemaks.[15] Tema toetajad käsitavad teda poliitilise märtrina.[15] Lääneriikide juhid nägid tema surmas näidet Venemaa poliitiliste repressioonide ja autoritaarse süsteemi olemusest.[15]

Navalnõi haud Borissovo kalmistul kujunes tema toetajatele mälestuspaigaks.[50] Pärast matuseid jätkasid inimesed hauale lillede toomist.[50] Venemaa võimud jälgisid Navalnõi nime ja sümbolite ümber koonduvat tegevust ka pärast tema surma.[50]

Navalnõi meeskond jätkas tegevust eksiilis.[50] Tema liikumise jaoks jäi keskseks eesmärgiks Venemaa korruptsiooniskeemide paljastamine, poliitvangide toetamine ja Putini-vastase opositsioonilise töö jätkamine.[50] Navalnõi nimi jäi rahvusvahelises poliitilises kõnes seotuks poliitvangide, inimõiguste Venemaal, korruptsiooni ja autoritarismi teemaga.[1][56]

Vaata ka

Viited

  1. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 "Alexei Navalny, galvanizing opposition leader and Putin's fiercest foe, died in prison, Russia says". Associated Press. 16. veebruar 2024. Vaadatud 5. juunil 2026.
  2. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 "Protests, poisoning and prison: The life and death of Russian opposition leader Alexei Navalny". Associated Press. 16. veebruar 2024. Vaadatud 5. juunil 2026.
  3. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 "The Alexei Navalny Archive". The Alexei Navalny Archive (inglise). Vaadatud 5. juuni 2026.
  4. 1 2 3 "Единая Россия подает на меня в суд". LiveJournal (vene). 15. veebruar 2011. Vaadatud 5. juuni 2026.
  5. 1 2 3 4 "Итоги голосования на пост мэра Москвы". Московская городская избирательная комиссия (vene). Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 5. juuni 2026.
  6. 1 2 3 4 "Russian court upholds ban on Navalny running against Putin in 2018". Reuters. 30. detsember 2017. Vaadatud 5. juunil 2026.
  7. 1 2 3 4 5 6 "Alexei Navalny: Russian opposition leader poisoned with Novichok - Germany". BBC News. 2. september 2020. Vaadatud 5. juunil 2026.
  8. 1 2 3 4 5 "Alexei Navalny: Putin critic arrives in Germany for medical treatment". BBC News. 22. august 2020. Vaadatud 5. juunil 2026.
  9. 1 2 3 "Case of Mr Alexei Navalny". OPCW (inglise). Vaadatud 5. juuni 2026.
  10. 1 2 3 4 5 6 "Russia Navalny: Poisoned opposition leader held after flying home". BBC News. 17. jaanuar 2021. Vaadatud 5. juunil 2026.
  11. 1 2 3 4 "Venemaa: kõrge esindaja poolt Euroopa Liidu nimel tehtud avaldus Aleksei Navalnõi kohtuotsuse kohta". Euroopa Liidu Nõukogu. 3. veebruar 2021. Vaadatud 5. juuni 2026.
  12. 1 2 "Euroopa inimõiguste kohtu otsus nõuab Navalnõi vabastamist". ERR. 17. veebruar 2021. Vaadatud 5. juuni 2026.
  13. 1 2 3 "Putin foe Alexei Navalny dies in jail, West holds Russia responsible". Reuters. 16. veebruar 2024. Vaadatud 5. juunil 2026.
  14. 1 2 3 "Navalny's death: The full Russian prison service statement". Reuters. 16. veebruar 2024. Vaadatud 5. juunil 2026.
  15. 1 2 3 4 5 "Lääneriikide poliitikud süüdistavad Moskvat Navalnõi surmas". ERR. 16. veebruar 2024. Vaadatud 5. juuni 2026.
  16. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 "Навальный, Алексей". Lenta.ru (vene). Vaadatud 5. juuni 2026.
  17. 1 2 3 4 5 "Навальный: я больше украинец по своим корням и генетике". LB.ua (vene). 11. veebruar 2012. Vaadatud 5. juuni 2026.
  18. 1 2 3 "Alexey Navalny". Yale World Fellows (inglise). Vaadatud 5. juuni 2026.
  19. ↑ "Блог накажет". Московский комсомолец (vene). 9. juuni 2011. Vaadatud 5. juuni 2026.
  20. 1 2 "О Навальном". Aleksei Navalnõi ametlik veebileht (vene). Vaadatud 5. juuni 2026.
  21. 1 2 3 4 5 6 "Меня исключили за то, что я говорил, что Явлинский должен идти в отставку". Московский комсомолец (vene). 9. juuni 2011. Vaadatud 5. juuni 2026.
  22. 1 2 3 "Блогер А. Навальный получил 15 суток ареста". РБК (vene). 6. detsember 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. juuli 2012. Vaadatud 5. juuni 2026.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  23. ↑ "Мосгорсуд отказал Навальному". Интерфакс (vene). 2013. Vaadatud 5. juuni 2026.
  24. 1 2 "Алексей Навальный намерен участвовать в президентских выборах". Коммерсантъ (vene). 13. detsember 2016. Vaadatud 5. juuni 2026.
  25. 1 2 3 "Навальный приговорен к пяти годам лишения свободы". Lenta.ru (vene). 18. juuli 2013. Vaadatud 5. juuni 2026.
  26. ↑ "Навального и Офицерова отпустили под подписку о невыезде". Lenta.ru (vene). 19. juuli 2013. Vaadatud 5. juuni 2026.
  27. ↑ "Дело "Кировлеса": суд назначил Навальному условный срок". BBC News Русская служба (vene). 16. oktoober 2013. Vaadatud 5. juuni 2026.
  28. 1 2 "Moskva Lefortovo kohus mõistis Navalnõi üheksaks aastaks range režiimiga kolooniasse". Delfi. 22. märts 2022. Vaadatud 5. juuni 2026.
  29. 1 2 "Navalnõile määrati veel 19 aastat vangistust". ERR. 4. august 2023. Vaadatud 5. juuni 2026.
  30. 1 2 "ЕС, США и Великобритания осудили приговор Навальному". Forbes.ru (vene). 4. august 2023. Vaadatud 5. juuni 2026.
  31. 1 2 3 "Навальному после нападения диагностировали химический ожог глаза". РБК (vene). 27. aprill 2017. Vaadatud 5. juuni 2026.
  32. ↑ "Алексею Навальному в Барселоне прооперировали глаз". NEWSru.co.il (vene). 10. mai 2017. Vaadatud 5. juuni 2026.
  33. ↑ "Russian opposition leader Alexei Navalny in coma with suspected poisoning: spokeswoman". Deutsche Welle. 20. august 2020. Vaadatud 5. juunil 2026.
  34. 1 2 "Alexei Navalny says he believes Vladimir Putin was behind poisoning". The Guardian. 1. oktoober 2020. Vaadatud 5. juunil 2026.
  35. 1 2 "Alexei Navalny: Russian activist discharged from Berlin hospital". BBC News. 23. september 2020. Vaadatud 5. juunil 2026.
  36. ↑ "ФСИН: мы обязаны предпринять все действия по задержанию нарушителя Навального". Meduza (vene). 14. jaanuar 2021. Vaadatud 5. juuni 2026.
  37. 1 2 3 "Navalny Protests: Live Updates as Mass Rallies Sweep Across Russia". The New York Times. 23. jaanuar 2021. Vaadatud 5. juunil 2026.
  38. 1 2 3 4 5 6 "Отравление, голодовка, болезни в ШИЗО". BBC News Русская служба (vene). 16. veebruar 2024. Vaadatud 5. juuni 2026.
  39. 1 2 3 4 5 "Как подрывали здоровье Навального. Хронология". Медиазона (vene). 16. veebruar 2024. Vaadatud 5. juuni 2026.
  40. ↑ "Навального на год перевели в единое помещение камерного типа". Meduza (vene). 27. september 2023. Vaadatud 5. juuni 2026.
  41. 1 2 3 4 5 "Russia's Navalny tracked down to 'Polar Wolf' prison in the Arctic". Reuters. 25. detsember 2023. Vaadatud 5. juunil 2026.
  42. 1 2 3 4 5 "Russia's Navalny describes harsh reality at 'Polar Wolf' Arctic prison". Reuters. 26. detsember 2023. Vaadatud 5. juunil 2026.
  43. 1 2 3 "Последнее видео с Алексеем Навальным". Медиазона (vene). 16. veebruar 2024. Vaadatud 5. juuni 2026.
  44. 1 2 3 "Alexey Navalny's team confirms his death, calls for body to be returned". Al Jazeera. 17. veebruar 2024. Vaadatud 5. juunil 2026.
  45. ↑ "Navalnõi meeskond: Moskva ja lääs arutasid vangide vahetust enne Navalnõi surma". ERR. 26. veebruar 2024. Vaadatud 5. juuni 2026.
  46. 1 2 "Joint Statement by the UK, Sweden, France, Germany and the Netherlands on Alexei Navalny's death". GOV.UK (inglise). 14. veebruar 2026. Vaadatud 5. juuni 2026.
  47. ↑ "Kremlin rejects claim it poisoned Navalny with dart frog toxin". Reuters. 16. veebruar 2026. Vaadatud 5. juunil 2026.
  48. 1 2 "Navalnõi toetajad saatsid reedel opositsioonijuhi viimsele teele". ERR. 1. märts 2024. Vaadatud 5. juuni 2026.
  49. 1 2 "Defiant Russians gather for Alexei Navalny's funeral". Reuters. 1. märts 2024. Vaadatud 5. juunil 2026.
  50. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 "Russia pursues Navalny supporters, one year after opposition leader's death". Reuters. 14. veebruar 2025. Vaadatud 5. juunil 2026.
  51. 1 2 "«Ромир» опубликовал рейтинг доверия россиян". Коммерсантъ (vene). 24. oktoober 2020. Vaadatud 5. juuni 2026.
  52. ↑ "Результаты голосования «Человек года — 2011»". Ведомости (vene). 30. detsember 2011. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. mai 2012. Vaadatud 5. juuni 2026.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  53. ↑ "Alexei Navalny: The 100 Most Influential People in the World". Time (inglise). 2012. Vaadatud 5. juuni 2026.
  54. 1 2 "The 25 Most Influential People on the Internet". Time (inglise). 26. juuni 2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. juuni 2017. Vaadatud 5. juuni 2026.
  55. ↑ "Навальному вручили премию имени Сергея Магнитского". Snob (vene). 2018. Vaadatud 5. juuni 2026.
  56. 1 2 3 4 5 "2021 Sakharov Prize laureate: Alexey Navalny". Euroopa Parlament (inglise). 8. detsember 2021. Vaadatud 5. juuni 2026.
  57. ↑ "Alexei Navalny — 2022 Civil Courage Prize". Civil Courage Prize (inglise). Vaadatud 5. juuni 2026.
  58. 1 2 3 4 5 "Who is Yulia Navalnaya?". Reuters. 21. veebruar 2024. Vaadatud 5. juunil 2026.
  59. 1 2 3 "Алексей Навальный рассказал о своих доходах за 2011–2016 годы". Коммерсантъ (vene). 26. detsember 2017. Vaadatud 5. juuni 2026.

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Aleksei_Navalnõi

Related Posts

TÄNA AJALOOS, 28. juuli ⟩ Hiinas toimus 20. sajandi suurim maavärin

juuli 28, 2026

Uuring: põllumajandus vallandas ajalooliselt ennenägematu keelebuumi

juuli 27, 2026

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Veel nalja

Copyleft All Rights Reserved 2026 Theme: intimate by Template Sell.