Kirsimäe rääkis Kuku Raadio saates «Sihik», et see ei tähenda küll, et Eesti oleks uus kullapalaviku sihtkoht, kuid näitab, kui palju on geoloogiaalased teadmised viimastel aastakümnetel arenenud.

Ligi nelikümmend aastat pärast legendaarset fosforiidisõda, mis peatas Nõukogude-aegsed kaevandamisplaanid, on Eesti fosforiit taas päevakorral, kuid seekord hoopis uues valguses. Akadeemik Kalle Kirsimäe, üks geoloogia valdkonna tippasjatundjaid, selgitas, et fosforiiti käsitletakse nüüd kriitilise maavarana nii Eesti kui ka kogu Euroopa Liidu jaoks.

«Kriitiline maavara on täpselt defineeritud mõiste, mis arvestab nii majanduslikku olulisust kui ka varustuskindluse riski,» ütles Kirsimäe. Euroopa Liit, mis sõltub suuresti kriitiliste toorainete impordist, on määratlenud 34 sellist materjali, milleta tänapäevane kõrgtehnoloogiline majandus toimida ei saaks. Nende hulka kuulub ka fosfor, mis on asendamatu põllumajanduses, kuid leiab üha laiemat kasutust ka näiteks akutehnoloogias liitium-raudfosfaatakude näol.

«Eesti suurim geoloogiline küsimärk ei ole mitte fosforiit ega kuld, vaid hoopis kristalne aluskord. Kristalne aluskord on väga vana kivimikiht, mis moodustab Eesti geoloogilise vundamendi. Enamikus kohtades katavad seda nooremad settekivimid ning seetõttu ei ole see maapinnal nähtav. Põhja-Eestis asub see mõnes kohas vaid umbes saja meetri sügavusel, Lõuna-Eestis aga kuni poole kilomeetri sügavusel,» rääkis Kirsimäe.

Veel mõnikümmend aastat tagasi oleks selliste sügavuste uurimine olnud keeruline ja kallis. Tänapäeval ei peeta seda enam eriliseks takistuseks. Maailmas töötavad kaevandused, mis ulatuvad mitme kilomeetri sügavusele.

«Küsimus pole niivõrd tehnoloogias kui selles, kas seal leidub midagi, mille kaevandamine end ära tasuks,» ütles ta.

Vastuse otsimisel vaatavad Eesti geoloogid põhja poole. Nimelt sarnaneb Eesti kristalne aluskord geoloogiliselt Lõuna-Soome ja Kesk-Rootsi piirkondadega. Seal on samad kivimid maapinnal nähtavad ning neid on uuritud sajandeid.

«Just nendest piirkondadest on leitud mitmesuguseid strateegilisi metalle, mida kasutatakse tänapäeval kõrgtehnoloogias, energiatootmises ja tööstuses. Rootsi ajalooline jõukus põhines suuresti sellistel maavaradel,» selgitas akadeemik.

See ei tähenda automaatselt, et sama rikkus peitub ka Eestis. Kuid geoloogiline sarnasus annab teadlastele piisavalt põhjust asja põhjalikumalt uurida.

Kirsimäe rõhutab, et maavarade otsimine ei tähenda pimesi puurimist ja lootust midagi leida. Enne tehakse ulatuslik eeltöö: uuritakse olemasolevaid geoloogilisi andmeid, võrreldakse kivimeid teiste piirkondadega ning koostatakse võimalike leidude mudeleid.

Alles seejärel otsustatakse, kas on mõistlik teha kulukaid uuringuid või puurimisi.

Järgnevatel aastatel loodavad Eesti geoloogid anda palju täpsema hinnangu sellele, milline maavaraline potentsiaal meie kristalsel aluskorral tegelikult on. Vastus sellele küsimusele võib osutuda oluliseks mitte ainult Eesti, vaid ka kogu Euroopa jaoks, mis otsib üha aktiivsemalt uusi kriitiliste ja strateegiliste toorainete allikaid.