Värskest uuringust selgus, et psühhiaatria kuldstandard ehk kliinilised intervjuud ei anna alati ühesuguseid tulemusi. See lünk torkab eriti silma, kui võrrelda käitumuslike sõltuvuste ja subjektiivsete vaimse tervise häirete diagnoosimise usaldusväärsust.

Isegi sama küsimustiku põhjal võib patsient saada kahelt arstilt täiesti erineva diagnoosi. Spetsialistidel on märksa lihtsam kokku lugeda nädalas joodud alkoholikogust kui mõõta täpselt päevi, mil inimene tundis end kurva või ärevana. Seetõttu märkavad arstid uimastisõltuvust palju kindlamalt kui depressiooni või isiksusehäireid.

Arstid üle kogu maailma kasutavad kliinilisi intervjuusid, et hinnata patsiendi seisundit ja koostada raviplaan. Sageli määravad need süstematiseeritud küsimustikud ka selle, kas inimene pääseb eriravile. Kogu tervishoiusüsteem püsib eeldusel, et standardiseeritud küsimused annavad samades tingimustes alati ühesuguse vastuse. Uus ja mahukas andmestik lükkab selle lootuse aga ümber.

Teadlased analüüsisid 57 viimaste aastakümnete teadustööd, mis hõlmasid üle 8000 osaleja. Põhjalikust andmestikust hoolimata selgus, et standardiseeritud intervjuude usaldusväärsus on vaid mõõdukas. Kanada McMasteri Ülikooli psühhiaatriaprofessor Laura Duncan märkis, et spetsialistid peavad neid teste valdavalt eksimatuks mõõdupuuks. Uuringu kaasautor aga nentis, et need tööriistad ei taga tegelikult alati usaldusväärsust.

Ebatäpsustele vaatamata toetub psühhiaatria endiselt samadele meetoditele. Vale diagnoos võib kliinilises praktikas viia vigaste raviotsusteni, põhjustades patsientidele nii ala- kui ka üleravi. Arstid on aastakümneid tulutult oodanud objektiivseid laboriteste, et vaimse tervise häireid tuvastada. Duncani sõnul lepivad spetsialistid praeguste testidega lihtsalt seetõttu, et paremaid alternatiive ei ole.

Tööriistade hindamisel kasutasid teadlased statistilist näitajat, mis mõõdab tulemuste kokkulangevust. Nii arvutasid nad välja, kui sageli saab patsient korduvtestimisel täpselt sama diagnoosi. Tulemused erinesid tugevalt sõltuvalt konkreetsest haigusest. Tervikpilt näitas selgelt, et teatud haiguste korral toimib arstide meetod märgatavalt tõhusamalt.

Analüüsist ilmnes, et uimasti- ja alkoholisõltuvust diagnoositi tunduvalt usaldusväärsemalt kui muid vaimse tervise probleeme. Kõige kindlamalt tuvastasid arstid intervjuude abil opioidide tarvitamise häiret. Seevastu skisotüüpseid ja muid mitteafektiivseid psühhoose on kõige keerulisem diagnoosida. Selline kõikumine paneb uurijad kahtlema, kas teste saab ikka universaalselt rakendada.

Suured erinevused diagnoosides tulenevad eelkõige haiguste hindamise kriteeriumitest. Sõltuvushäirete korral lähtuvad arstid otsustamisel peamiselt patsiendi käitumisest ja kindlatest sündmustest. Vaimse tervise probleemid, näiteks depressioon ja ärevus, nõuavad aga subjektiivsete kogemuste ning hoiakute tõlgendamist. Inimesel on sageli keeruline kirjeldada oma sisemisi üleelamisi objektiivselt ja igal korral sarnaselt.

Need leiud on tekitanud teistes spetsialistides elavat vastukaja. Columbia Ülikooli psühhiaatriaprofessor Michael First soovis näha analüüsis diagnostikavahendite täpsemat eristamist. Firsti sõnul ootasid arstid, et uuring aitaks neil valida konkreetsed tööriistad, kuid teadustöö ei pakkunud selleks piisavalt teavet.

Lisaks liigsele üldistamisele tõi psühhiaatriaprofessor esile probleemi rangelt struktureeritud ja poolstruktureeritud intervjuude analüüsimisel. Rangelt struktureeritud vestluses esitab arst küsimusi ranges järjestuses ega muuda sõnastust. Jäik raamistik tagab küll korduvtestimisel sarnased vastused, kuid ei jäta spetsialistile ruumi vigu kohapeal parandada. First tõi näite, et kui patsient räägib endale vastu, ei tohi küsitleja isegi ebakõladele tähelepanu juhtida.

Poolstruktureeritud intervjuud annavad arstile suurema vabaduse. Vajadusel esitab ta lisaküsimusi ja palub inimesel oma mõtteid täpsustada. Ehkki see lahendus aitab panna täpsema diagnoosi, muudab see eri kordadel antud vastused palju varieeruvamaks. Kanada uuringu autorite sõnul polnud neil andmete puudumise tõttu võimalik neid kahte intervjuutüüpi statistiliselt eraldada.

Andmete lünklikkus takistaski uurijatel metaanalüüsi teha. Paljudes varasemates teadustöödes jätsid autorid intervjuu formaadi täpselt kirjeldamata. Seetõttu ei suutnud Kanada ülikooli teadlased sageli välja selgitada, millist meetodit varasemad uurijad andmete kogumisel kasutasid. See lünk teaduskirjanduses näitab selgelt, et tulevaste uuringute raportid peavad olema detailsemad.

Meditsiinimaailm on pikalt oodanud uusi ja objektiivsemaid diagnostikameetodeid, kuid seni tulutult. Psühhiaatrid on lootnud keemilisi laboriteste juba pool sajandit. Olukorra lahendamiseks soovitavad uuringu autorid muuta kogu hindamisfilosoofiat. Uuringu autor pakkus välja, et tulevikus võiksid arstid loobuda mustvalgetest diagnoosikategooriatest ja hakata sümptomeid hindama pigem paindlikul skaalal ehk spektril.