- Peame teistelt maadelt ülevõetud projektidest liikuma tagasi reaalse toimiva hariduse ja kasvatuse juurde.
- Bioloogiliselt oli Vastseliina juhtum noore liigi kurb ja reguleerimata kukkumine tagasi loomariiki.
- Seal, kus mängu tulevad kaikad, tuleb «koolivägivald» lahutada oluliselt pehmemast mõistest «koolikiusamine».
Vastseliina kooliõuel aset leidnud grupiviisiline peksmine, kus seitsme kaasõpilase rusikate ja kaikahoopide alla langenud kuuenda klassi poissi ümbritses kahekümne pealtvaataja hääletu ring, on midagi enamat kui lihtsalt üks ehmatav uudisnupuke. See on sotsiaalne diagnoos, kirjutab loodusainete õpetaja Kadri Pulk.
Koolid ehivad end KiVa- ja VEPA-märkidega (Vastseliina gümnaasium kumbagi programmi, tõsi küll, ei kuulu) ja raporteeritakse edulugudest, aga kooliõuel voolab veri ja valitseb džungliseadus. Ja kuritegelik absurdsus ei lõpe õuel.
See, et raskete traumadega lapse vanem peab tagantjärele ise kooli uksi kulutama ja õiglust taga nõudma, mitte et direktor koos kriisimeeskonnaga oleks esimesena reageerinud, näitab süsteemi täielikku moraalset halvatust. Kuidas on võimalik, et keset kõige progressiivsemaid ennetusprogramme käituvad kaasaegsed lapsed nagu metsalised ja koolijuhid nagu hirmunud bürokraadid?
Selleks et mõista, mis kooliõuel tegelikult juhtus, tuleb paberid korraks
kõrvale lükata ja vaadata asjale otsa läbi kaine bioloogilise prisma.
Inimene kui liik on teiste liikidega võrreldes evolutsiooniliselt alles väga noor. Me võime kanda nutikelli ja rääkida digipöördest, kuid meie aju vanemad, subkortikaalsed kihid juhivad meid ikka sealsamas, kus sadu tuhandeid aastaid tagasi.
Kuidas on võimalik, et keset kõige progressiivsemaid ennetusprogramme käituvad kaasaegsed lapsed nagu metsalised ja koolijuhid nagu hirmunud bürokraadid?
Kuulus zooloog Desmond Morris näitas oma mastaapses uurimuses «The Human Animal», et inimene on vaatamata kultuurilisele silutusele jäänud sügavalt bioloogiliseks organismiks. Morris tõestab, et noorukite ja laste suletud gruppides domineerivad endiselt primitiivsed karjaseadused, territooriumi kaitsmine ja hierarhiate hääletu paikapanek.
Kui Vastseliinas seitse poissi haarasid kaikad, sest neil tuli peale pime «tahtsin peksta ja lüüa» tuju, ei juhtinud neid metoodiline juhend, vaid ürgne, pime ja kiskjalik karjainstinkt. Ja need kakskümmend, kes pealt vaatasid? See on morrislik «the human animal» – hirm karjast väljatõukamise ees. Liigikaaslase vaatamine ilma sekkumiseta on ellujäämismehhanism. Kui ma ei kisa ja poolt ei vali, olen mina järgmine saak.
Me võime sellest rääkida eetika võtmes, kuid bioloogiliselt oli see noore liigi kurb ja reguleerimata kukkumine tagasi loomariiki, kus tugevam tallab nõrgema.
Selles kontekstis muutub nn kaasava hariduse pime ja kriitikavaba rakendamine sügavalt küsitavaks. Tänapäeva koolides on hakatud ohvri elu ja tervise kaitsmisest oluliselt enam muretsema krooniliste ründajate «õiguste» ja psühholoogilise mugavuse pärast. Kaikad haaranud vägivallatsejatele määratakse järjekordne leebe, ninnunännutav
vestlus sotsiaalpedagoogiga, samal ajal kui ohvri füüsiline ja vaimne selgroog on ribadeks tõmmatud.
Selles tragöödias said viga tegelikult kõik. Sai viga peksukott, kelle usaldus universumi vastu on hävitatud. Said viga ründajad, kelle sees on midagi nii kapitaalselt katki ja hirmul, et nad vajavad võimutundeks teise valu. Ja said viga ka need kakskümmend pealtvaatajat, kes kandsid koju kaasa vaikiva kaasosaluse vaimse trauma.
Kuid süsteem, selle asemel et kehtestada selge ja karm kord, püüab juhtunut pisendada ja peita, muretsedes oma maine pärast. Illusioonide aeg
•
•
More on läbi. Kui me tahame, et meie lapsed kooliõuel ellu jääksid ja metsalise tuju saaks eos taltsutatud, peame teistelt maadelt ülevõetud projektidest liikuma tagasi reaalselt toimiva hariduse ja kasvatuse juurde.
Haridust ja turvalisust ei taga seintel olevad kleebised, vaid täiskasvanu reaalne, vankumatu kohalolu. On ta siis pedagoog või turvatöötaja või ilma tiitlita mõistlik täiskasvanu.
Oluline on mõista, et kiusaja on bioloogiline argpüks. Ta ründab vaid siis, kui RISK ON NULL.
Samal ajal peame mõistma, et arenev primaat vajab ventiili. Noortele, kelles pulbitseb kontrollimatu agressioon, on vaja rasket, reeglitega piiritletud füüsilist koormust. On selleks siis poks, judo, maadlus või ellujäämiskursused. Või miski muu sedalaadne. Kui poiss saab kontrollitud keskkonnas tunda, mida tähendab reaalne pingutus ja valu, kaob tal vajadus kooliõuel kaitsetut kaikaga torkida.
«Koolivägivald» tuleb lahutada oluliselt pehmemast mõistest «koolikiusamine» seal, kus mängu tulevad kaikad ja traumad. See on kuritegevus. Kool peab lõpetama asjade kinnimätsimise ja absurdse vaikiva korralduse, et politseid ei tohi kutsuda.
Ohtlik, kontrollimatu isend tuleb karjast kohe eraldada. Tema koht ei ole tavaklassis teiste elusid ohustamas. Ründajate ja nende vanemate jaoks peab kaasnema reaalne juriidiline ja materiaalne tagajärg. Oluline on mõista, et kiusaja on bioloogiline argpüks. Ta ründab vaid siis, kui RISK ON NULL.
Hirm kiire ja vankumatu karistuse ees peab kaaluma üles hetkelise võimujanu. Me peame lõpetama poiste kasvatamise sootuteks olevusteks, kes ohu korral silmad sulgevad. Poisid peavad õppima oma keha jõudu tunnetama ja seda õigesti suunama. Mitte teiste alandamiseks, vaid nõrgema kaitsmiseks. Me peame õpetama neile poistele, kes ringis pealt vaatavad, et tõeline mehelikkus ja tugevus ei tähenda hääletut kaasajooksmist, vaid julgust astuda vahele ja öelda STOPP, SIIT MAALT JOOKSEB PIIR.
Me ei saa muuta asjaolu, et inimese liik on noor ja kannab endas Desmond Morrise kirjeldatud karjakoodi «the human animal». Kuid hariduse ja kasvatuse ülesanne ongi see loomalik pool meis läbi kultuuri, väärikuse ja karmi armastuse inimeseks kasvatada. Kui me seda ei suuda, siis oleme harituse asemel loonud pelgalt hästi riietatud džungli.
